E, 23.11.2020

«Indias on lihtsam uskuda jumalatesse kui pädevasse meditsiiniteenusesse»

FOTO: Shutterstock

Loe katkendit Epp Petrone teose «Kas süda on ümmargune?» kolmandast osast «Jumala juurde». Raamat leiab peategelase Mumbai lennujaamast. Pärast seda tuleb kõike, nagu ühes tõelises India filmis: õppimised, unistused, armumised, lootused, pettumised, pettused, Inglismaa, haigestumine… Ka otsus mitte tagasi minna…

Detsember 2001. Myssori lähistel, Indias

Kõnnin mööda kuiva tolmavat külavaheteed ja ma ei tea, mis meist saab.

Pean sammu aeglustama, sest Anu kõigub. «Siia me jääme,» haliseb ta. Äsja on ta küla veeres oma pööristes kõhtu kergendanud. Ei ole enam oluline, et mõni kohalik inimene seda näha võib. Oluline on, et Anu ära ei sureks.

«Kas tahad mõnda majja sisse minna?» küsin juba mitmendat korda. Ega need olegi päris majad. Meie maal ehitavad lapsed selliseid onne.

Epp Petrone «Kas süda on ümmargune? Jumala juurde».

FOTO: Petrone Print

«Ei, läheme templini välja!» Mu vapper sõber usaldab jumalat ja kuna minulgi pole paremat plaani kui temal, jätkame komberdamist. Minu kõht on õnneks korras, täna, ptüi-ptüi-ptüi. Me oleme aašramis mõlemad juba korra üle elanud Indias-saavad-selle-kõik-stiilis keskmiselt rõveda kõhulahtisuse ja oleme uskunud, et oleme nüüd karastunud, Indiaga harjunud. Sellepärast me ju tahtsimegi siia pisikesele rännakule tulla.

Aašram on meist päevase teekonna kaugusel. Meil on küll reisikindlustus, aga ma ei tea, kas meil jaguks usku selle pisikese küla pädevusse arstiabi leidmisel.

Indias on lihtsam uskuda jumalatesse kui pädevasse meditsiiniteenusesse.

Me möödume kortsulisest vanast naisest, kes pätsib kivise pinna peale kõrvetava päikese kätte naljakaid koogikesi. See on ju lehmasitt, ahjukütteks, tunnen ma ära. Tädikesel on jalgade vahele seotud valge lina, särgiks teine lina ja pähe kolmas, ta naeratab meile ja me üritame vastu naeratada. Küllap on ta harjunud, et valged inimesed vahepeal onni eest mööda kõnnivad.

Tempel paistab. Lõpuks ometi.

«Kuidas sul on?» küsin ma, Anut kõrvalt vaadates.

«Katsun… veel juua… Pean vist jälle… põõsasse…»

Kõik algas ju nii kenasti. Me mõlemad tundsime, et nädalad aašramis on olnud rahuldust pakkuvad, aga nüüd võiks veidi ringi liikuda. Reis algas õhtul. «Kihutab, kihutab!» laulsime täiest kõrist bussi katusel tähtede all. Siis öörongiga edasi, korralikult konditsioneeritud, kerjustevabas salapärases kupees… ja järgmisel hommikul pisikese bussiga, india diskotümps lärmamas, viirukiküünalde kimp tossamas, ühe käega hooletult rooli keerutav bussijuht meie ees (teine käsi signaali andmas, sigaret suus tolknemas), ja aina rohkem näost ära vajuv Anu mu kõrval… Bussijuhi lähistel istus kena saris neiu, ilmselt tahtis juht talle muljet avaldada: kurve võttis ta hooletult, signaali lasi iga paari minuti tagant ja siis otsis sigareti välja. Meieni venis vastik suitsuhais.

«Mul on vaja… maha minna,» sosistas Anu.

«Kas sa kaks peatust kannatad veel ära?»

«Ma proovin…»

Ja kannataski. Buss sülgas meid maha õiges peatuses, aga Anu ei suutnud kõigepealt teetolmust püstigi tõusta.

*

Kui jõuame pärale meie sihtkohta – templisse, mille pärast me siia külakesse üldse sõitsime –, vajub Anu varjulisse kohta lamama. Ahvid mängivad ta ümber, mu näost valge sõber on nagu jumalanna, pikk ja ilus, näojooned teravad, selg toetatud vastu templiseina, silmad suletud, kummalised vappelised hingeldamised keha raputamas.

Istun teise templiseina vastas, vaatan teda ja mõtlen, mida teha. Imestan, et ma üldse ei paanitse. Aga meie ümber on jumalik rahu. See on kummaline tempel. Siin pole näha ei turiste ega kohalikke, vaid julged pisikesed ahvid jooksevad ringi. Olen ihuüksi, kui mitte arvestada poolminestanud Anut.

Kas ma peaksin Anu üksi jätma ja minema abi otsima? Kas sellel templil on tagaruumid? Kas siin on keegi?

Kusagil kaugel, teises reaalsuses oli elu, kus taskus tiksus mobiiltelefon, millega sai endale alati abi kutsuda. Isegi majakesed külateel tunduvad praegu teises reaalsuses olevat. Liiga kaugel.

Ja nii ei ole mul teha mitte midagi muud kui palvetada. Anu mu vastas on kas täiesti minestanud või magama jäänud. Küllap on ka tema jumala poole kõnet võtmas.

«Palun anna Anule jõudu, et me siit kuidagi minema saaksime! Palun tee nii, et ta saab terveks, ta saab elus näha palju õnne, ta saab mehe ja lapsed, naerda, armastada, vahel ka nutta, ta saab elada, ja kunagi vaatame tagasi tänasele päevale ja meenutame seda koos, palun, palun…» Tuksun ja keerlen selle palve sees, üritan sellesse panna kogu oma jõudu. Paluda tuleb seda, mida on vaja, mitte sõna või mõttegagi meenutada seda, millest eemalduda tahaks… Keskendun positiivsele palvele. Siis meenub, et aašramis kogetud tähtsaim sõnum oli ju see, et jumal on kõikjal. Mina olen ka jumal, ja on minu võimuses Anule jõudu anda. Mina annangi jõudu. Me oleme koos jumal ja armastus. Mina, Anu ja need ringi jooksvad ahvid.

Järsku on mul tunne, et midagi on teisiti kui hetk tagasi. Mu selg on vastu templimüüri ja tunnen, kuidas jahedast seinast voolab minusse rahu – ma tean, et me ei jää siin hätta. Energia, mis tuleb mu selja tagant müürist, voolab minu sisse.

Panen oma käed Anu peale: ühe otsaette ja teise kõhule. Ma armastan seda tüdrukut nii väga, tunnen äkilises hellushoos. Kuidas ta otsib maailmas õiget teed, kuidas ta ei karda eksida või haiget saada, kuidas ta naerab raskuste peale. Ja kuidas ta kaotas kalli inimese neli nädalat tagasi, aga ikkagi usaldab mind, ja jumalat. Ta saab aru, et oleme kõik üks… Ja tal on ees palju armastust. Põhimõtteliselt on see lõpmatus, mis tal kõik ees on.

Segaste mõtetega jään poolunne, käed ikka Anu peal. Kui ärkan, vaatab Anu mulle vastu, üsna selge pilguga: «Kuule, mul on nüüd parem, katsume tagasi bussijaama saada!»

Oleme nüüd kuidagi Myssorini jõudnud, see peaks olema Lõuna-India tekstiilitööstuse süda ja ühe imelise nektarit tilkuva templi poolest kuulus koht, aga meie ei tea Myssorist oma kogemuste põhjal praegu mitte midagi muud kui seda pisikest räpast asutust, mida hotelliks nimetada oleks liialdus. Leidsime selle uriini järgi haisva koridoriotsa otse bussijaama kõrvalt. Kaugemale otsima minna ei jaksanud.

Meie toas pole ühtegi akent. On vaid neli halli rõsket seina, kaks rauast vedruvoodit ja kaks ruutmeetrit vaba maad, kustkaudu saab vingerdada end voodite taga seinas asuva hallitava ukseni: see on nii-öelda peldik, mis kujutab endast auku betoonpõrandas. Imestan hajevil moel, et näed, see ei haisegi nii väga, võiks hullem olla. Vastuvõtus sai valida, kas peldik toas või mitte. Ja peldikut oli meile kindlasti vaja, sest Anul on jälle halvem hakanud.

Ta lamab voodil, valgel näol higipiisad, sall eest lahti harutatud. Ma olen oodanud, et saaks temaga arutada: kas minna ikkagi ja otsida kohalik arst, kohalik haigla? Bussis, kui Anul parem oli, arvas ta, et saab hakkama ja hommikul sõidame tagasi aašramisse – «koju», nagu me seda nimetasime.

Aga nüüd ta magab. Ma kaalun olukorda. Ja keeran ka magama.