Selle peale, et minna vanemate eriloaga kaitseväkke, annab tulla. Joel Juht tuli!

Joel Juht.

FOTO: Erakogu

Aigi Viira raamatus «Joel Juht. Võitlus EI-vastustega» räägib JJ-Street Dance Company looja, tantsija ja koreograaf Joel ausalt ja südamest lahti oma senise eluloo. Joel räägib, kuidas möödus tema lapsepõlv, kuidas ta on elanud ja maganud autos ja kuidas ta hoolimata kõigest edasi tegutses ka siis, kui polnud elukohta, raha ega toetajaid. Loe raamatust katkendit.

Napiks kahanenud kaitseväekarjäär

Selle peale, et minna vanemate eriloaga kaitseväkke, annab tulla. Joel tuli. Vaatamata sellele, et tema oma dupleksneeruga võinuks üldse säherduse mehisuse kooli vahele jätta. «Olin kaitseväest välja arvatud, aga ma tahtsin seda kogemust saada – kasvõi hambad ristis,» ütleb Joel. «Sel ajal ei saanud kohe reameheks, vaid alguses olid noor, kellest alles pärast väljaõpet ja katseid saab reamees. Olin sellises pundis, kus oli ka naljamehi. Ükskord, kui keegi pani mingi jama maha, pandi meid külmaga õue seisma. Lühikeste varrukatega särkide väel.»

Joel Juht «Võitlus ei-vastustega».

FOTO: Helios

Joel teadis, et see külm talle head ei tee, pigem vastupidi. «Ma ei tea, kas hirmust või mõtlemisest, aga ma jäin kohe haigeks,» lausub mees, kes on praegu taliujuja ning toonane kannatus külma käes teeb talle tagantjärele lihtsalt nalja. «Mind pandi laatsaretti, kus kõik haiged ja vigased olid koos. Lebasime koos hea tuttava Tiiduga kõrvuti voodites ja viskasime nalja vene kuti üle, kelle pärast see väljas seismise jama tuli. Tema keevitas kogu aeg midagi kokku. Meil ei olnud suurt midagi viga, olime Tiiduga mõlemad spordipoisid. Aga see vene poiss oli lõpuks meiega samas palatis, ta sai kollatõve.»

Illusioon, et kaitsevägi on äge paik, kadus Joelil kärmelt. «Alguses tundus kõik põnevana, aga pärast läks kummivenitamiseks,» poetab ta. «Minust mingit reameest ei saanud. Tahtsin lihtsalt trenni teha ja mingit activity`t kogu aeg. Tantsule tõmbas kaitsevägi piduri peale – mu igapäevane muster lihtsalt muutus ja võttis tantsuasjalt hoo maha.»

Laatsaretis pikutamine oli algul lõbus, kuid sai mõne aja pärast traagilise noodi sisse. Joelil avastati neeruvaagnapõletik, mille peale lähetati ta Pelgulinna haiglasse uuringutele. Lugu kiskus õige hulluks. «Seal avastati, et mul on ka kopsu-ja keskkõrvapõletik. Kõik põletikud, mis vähegi võimalik! Mul olid peavalud ja metsik palavik. Ema oli mul külas käinud, aga ma isegi ei mäleta seda. Olukord oli nii kriitiline, et mind visati teisel päeval intensiivi. Samal päeval tuli neerusiirdamise operatsioonilt mu palatikaaslane, kes suri. See oli masendav. Ma ei olnud võimeline isegi omal jalal vetsu minema. Mõni arvas, et mul on minek. Äraminek.»

Intensiivpalatis veetis Joel terve nädala. Kui kõige hullem möödus ja Joel kriisist välja tuli, mõlgutas ta oma peas mõtteid, kuidas Tallinna elama jääda. Jõgevale tagasipöördumine tundus võimatuna. «Mu isa oli sõjaväepolitsei ülem, ta käis mind vaatamas ning ma rääkisin talle, et ei taha enam sõjaväes jätkata. Asjade käik oligi selline, et mind arvati sõjaväest välja ning saadeti Seli sanatooriumisse. Pidin mõtlema, mis nüüd edasi saab, sest tulin sõjaväest kaheksa kuud varem ära, aga ma ei olnud sellega arvestanud. Koju tagasi ma ei tahtnud. Haiglas oli üks väga tore õde, kellelt küsisin, kas tal oleks võimalik mind aidata, kui sanatooriumist tagasi tulen.» Joel palus meditsiiniõelt nädalaks Tallinnas peavarju, et tööd ja elukohta otsida.