«Veepuudusesse kuivetunud mina ärkan tagasi elule nagu Okasroosike, printsi suudluse peale»

FOTO: Shutterstock

Loe katkendit Epp Petrone teose «Kas süda on ümmargune?» kolmandast osast «Jumala juurde». Raamat leiab peategelase Mumbai lennujaamast. Pärast seda tuleb kõike, nagu ühes tõelises India filmis: õppimised, unistused, armumised, lootused, pettumised, pettused, Inglismaa, haigestumine… Ka otsus mitte tagasi minna…

Okasroosikese lugu India aašramist

November 2001

Puttaparthi, India

Marat. Venemaalt. Kohtun temaga esimest korda aašrami kohvinurga juures.

Epp Petrone «Kas süda on ümmargune? Jumala juurde».

FOTO: Petrone Print

«Aa, Eestist?» küsib suurt kasvu, laiaõlgne, poolpika talupojasoenguga tõmmu mees. Ta ei ole ei noor ega vana, vaid eatu ilus mees. Tundub, et vana olija. Mingis muus aegruumis võiks ta olla kirikuõpetaja, midagi õpetlikku ja pühalikku kumab temast ja tõmbab ta poole. Võibolla tõmbab miski minus omakorda teda. Igatahes juhtub nii, et ma mainin, et mul ei tule mediteerimine kuidagi välja, mõtted aina kimbutavad, ja Marat otsustab mind õpetada.

Nii istume kahekesi raamatukogu lähedal üksikul kiviastangul, lootoseasendis. Ta on silmad kinni pannud ja lubab mind «endaga kaasa viia vaimsele retkele valguse poole».

Asume teele. Ma proovin. Mu mõistus fikseerib kõike kahjuks täpselt nagu kellavärk. Nii, ütleb ta. Praegu on täpselt see koht ja aeg, kus õppida selgeks see kuulus teadlikult meditatsiooni minek. Mu aeg on praegu maha võetud, täiega. Mitte kusagile pole kiiret, mitte mingit eesmärki pole. Nii.

«Sul on vaja aeg ja ruum nüüd päriselt maha jätta,» kuulen Marati häält. «Sa oskad seda! Ära kunagi ütle endale, et sa ei oska. Aega pole olemas. Jäta ta. Ja sa oskad kõike. Sa oled kõikvõimas.» See hakkab juba hüpnoosi meenutama! Proovin, ohkan. Märkan segu hirmust ja tänulikkusest, ja küsimust: kas ma päriselt ka soovin, et see tundmatu vene mees mulle poolkogemata hüpnoosi teeks? Oh, miks ma jälle nii palju mõtlen! Märkan aina uusi mõtteid enda sees ujumas, saadan neid minema, nad kaovad, aga juba ujuvad asemele uued. Vähemasti ujuvad nad tasapisi aina rahulikumalt. Marat räägib midagi veel, sügaval unisel toonil, aga ma ei viitsi enam teda jälgida.

Lõpuks hakkab midagi juhtuma. Mingil hetkel olen jõudnud mõtteni, et ma ei olegi ehk jumalat eales päris korralikult ja lõpuni uskunud, sest mul on astronoomiaga oma suhe ja tundub, justkui vähendaks täheteadus jumala olemasolu võimalust. Saadan mõtte minema! Aga alles jääb miski: tunne, mida tähistaevasse pärani silmi vaatamine minust tekitab. Ma lihtsalt tajun taeva suurust. Kuni märkan, et möödunud on kaua aega. Nagu oleksin maganud, päranisilmi või kinnisilmi, ei mäleta. Aga mäletan, et ma tegelikult ei maganud.

Kas see ongi mediteerimine?

Mis iganes moel on Marat mind oma lähedusega aidanud. See hakkab mul välja tulema, aina lihtsamalt. Nüüd ma tean, et minu värav «seisundisse» minekuks on tähistaevas. Marat kutsub mind veel paar korda koos mediteerima. Enne ja pärast seda jalutame ringi ja arutame ilmaasju. Mu vene keeles on küll augud sees, aga selle lappimiseks saab taskusõnastikust abi.

Tänu mediteerimisele saan ka mõistusega sõnastatavaid mõtteid juurde. Nende päevade sisse kuulub näiteks üks lause, millele mu kaustikus suur rasvane ring ümber on tõmmatud: «Ilmaruumi lõpmatus tõestab meile jumala olemasolu, mitte ei sea seda kahtluse alla.»

*

Ühel keskhommikul pärast daršanit, kui Marat ootab meie ühiselamu ees, juhtub kentsakas lugu.

Mul hakkab halb, varahommikust saati on sees keeranud, kõrvus kumisenud. Ja eneselegi ootamatult olen pimedas augus. Minestanud, nagu Anu hiljem räägib. Kokku kukkunud, nägu valge. Marati ja Anu valikutest kõige mõistlikum tundus see, et Marat võttis mu sülle, tassis teisele korrusele meie tuppa, tõstis mu voodisse ja saatis Anu õue tooma kookospähklit, mida juua saaks. Võimalik, et minestamist põhjustas veepuudus. Mandiri ei tohi veepudeleid kaasa võtta, teoreetiliselt saab küll väljas joomas käia, joogiveekraane on mitmel pool, aga alati ju ei viitsi end turvaväravatest läbi sekeldada ja uuesti järjekorras seista…

Ja veepuudusesse kuivetunud mina ärkan tagasi elule nagu Okasroosike, printsi suudluse peale. Olen oma voodis ja tunnistan kirge meie kehades. Õnneks või õnnetuseks astub samal hetkel sisse Anu, kookos käes, Marat hüppab püsti ja midagi kohmakalt selgituseks visates asutab minema.

Sellest peale hoiab Marat minust kõrvale. Noogutab, kui kusagil korraks trehvame, aga rääkima ei tule. «Ta on nii püha mees, selline asi nagu suudlus ei sobiks tema reputatsiooniga,» naerab Anu.

Ma ei teagi, mis mõelda. Ma ei ole Maratisse armunud. See suudlus oli sama üllatav ja kummaline nagu kõik muu mu ümber. Ja nagu kõige muu puhul, pole ka siin mõtet millegi üle imestada.

Marati eemaldumine ei häiri mind ka seetõttu, et kulgen ise edasi uude, asotsiaalsesse faasi. Suhtlen Anuga vähe, muude inimestega veel vähem. On saabunud vait olemise vajadus. Elus esimest korda on see mul reaalselt võimalik, täheldan hämmastusega. Enam ei ole lubadusi, lepinguid, ootusi teistelt. Aašramis on igal ajahetkel palju neid, kes soovivad olla vait, nii et kuulun lihtsalt omamoodi normaalsuse hulka.