«Päikeselinnas pole tarvis pettusega inetutele meestele inetuid naisi sokutada, kuna seesuguseid nende hulgas polegi»

Itaalia filosoof Tommaso Campanella (1568–1639).

FOTO: Rights Managed/Mary Evans Picture Library/Scanpix

Loe katkendit «LR kuldsarjas» ilmunud Itaalia filosoofi, teoloogi ja luuletaja Tommaso Campanella (1568–1639) utoopiast «Päikeselinn». Itaalia keelest tõlkinud Kristiina Rebane.

VESTLUSKAASLASED

Hospitaliit ja Genovalane, üks Kolumbuse laevakaptenitest 

HOSPITALIIT: Kuidas on aga lood kadedusega, kas soojätkamisest või ametitest kõrvalejäämine mitte haavumist ja valu ei põhjusta, ja kas neid ka ahnus kimbutab?

Tomasso Campanella "Päikeselinn".

FOTO: Loomingu Raamatukogu

GENOVALANE: Ei, isand, sest neil pole olemas mitte ainult hädavajalik, vaid kõik, mida hing ihaldab, on neil olemas, ja soojätkamise säärane korraldus on sisse seatud kõikide heaolu silmas pidades, mistarvis allub igaüks ametimeeste ettekirjutustele. Platon ütles, et tuleb üle kavaldada mehed, kes endale teenimatult kauneid naisi ihkavad, ja korraldada liisuheitmine niimoodi, et liisk ainult väärika mehe peale langeks; aga Päikeselinnas pole tarvis pettusega inetutele meestele inetuid naisi sokutada, kuna seesuguseid nende hulgas polegi; kehalised harjutused annavad naistele terve jume ning tugevad ja sihvakad ihuliikmed, aga kenaduse all mõistetakse seal just rõõmsat meelt, reipust ning sihvakust. Sestap karistataksegi surmanuhtlusega naist, kes edevusest silmnägu võõpaks või kõrgeid kontsi kannaks või maani kleidiga ringi käiks, et oma jämedaid sääri varjata; aga neil polekski võimalik seda kõike teha, sest kust nad selliseid asju endale saaksidki? Nende arvates tuleb säärane häbiväärsus meie naiste jõudeelust ja laiskusest, mis muudab nad kahvatuks ja äbarikuks ja kasvult kiduraks, mida siis värvide ja kõrgete kontsade ja iluraviga varjatakse, rikkudes nii omaenese kui ka järeltulijate kehaehitust. Juhtub meesterahvas mõnesse naisterahvasse iseäranis kiindunud olema, võib ta armsamaga kõnelda, temale armupandiks lembeluuletusi, lillepärgi ja lehevanikuid saata. Aga kui nad koos sugu jätkama ei sobi, võivad nad isekeskis armurõõme nautida üksnes siis, kui naine on kas viljatu või lapseootel. Aga üleüldiselt on armastus nende vahel pigem sõprus kui kirglik lihahimu.

Asjadele, mida on igaühel tema tarviduse kohaselt, suurt tähelepanu ei pöörata, erandiks on küll kingitused, mida aumärgiks saadakse. Neidsinaseid jagab riik kangelastele ja kangelannadele kas lauas või suurte pidude ajal; enamasti on tegemist lillevanikutega või kaunilt välja õmmeldud rõivastega. Kui päeva ajal ja linnas riietutakse tavapäraselt valgesse, kantakse öisel ajal ja linnast väljas kas punasest siidist või punasest villasest kangast rõivaid. Must värv kui räpane on põlu all, sestap põlgavad nad ka jaapanlasi, kellele must värv meelepärane on.

Uhkust peetakse suureks patuks ja karistus on niisama raske kui tegu ise. Sestap ei peeta lauas, köögis või kusagil mujal teenimist alandavaks, vaid nimetatakse seda hoopis õppimiseks; ja solaaridel on kombeks öelda, et jalale on käimine niisama auväärne kui silmale vaatamine, ja nii on iga töö tegijale ühtviisi auväärne; orje ei peeta, kuna neile piisab omaenese tööjõust, ja seda on isegi rohkem kui küll. Aga meie kandis on asjalood teistsugused, sest Napoli kolmesaja tuhandest elanikust rügavad tööd teha vaevalt viiskümmend tuhat ja need rabavad kokkuvarisemiseni, samal ajal kui ülejäänud, kes jõude elavad, manduvad tegevusetusest, saamahimust, himurusest ja liigkasuvõtmisest ning laostavad teisi inimolendeid, hoides neid vaesuses või muutes nad enesest sõltuvaks ja oma pahede kaasosalisteks, mille tulemusel ühiskondlikud kohustused hoopistükkis unarusse jäävad ja ainult kuidagiviisi ning suure pingutusega tegeldakse põlluharimise, sõjateenistuse, kunstide ja käsitööga. Aga Päikeselinnas, kus kohustused ja kunstid, töö ja vaev on kõigi vahel võrdselt ära jagatud, pole kellelgi tarvis töötada üle nelja tunni, ülejäänud aeg veedetakse läbi mängu õppides, vesteldes, lugedes, õpetades või jalutades, ja seda kõike tehakse suure rõõmuga. Sääraseid mänge, mida istudes mängitakse, ei harrastata: ei malet, täringu- ega ka kaardimängu, selle asemel mängitakse palli, jalgpalli, veeretatakse rõngast, maadeldakse, lastakse vibust ja arkebuusist märki ning harjutatakse odaviset.

Solaarid leiavad, et suur vaesus teeb inimesed lurjusteks, kavalateks, varasteks, salalikkudeks, lindpriideks, valetajateks, valetunnistajateks jne, ülemäärane rikkus aga ülbeteks, uhketeks, rumalateks, reeturlikeks, hooplejateks, kes võtavad sõna siis, kui targem oleks suud pidada. Kogukondlik eluviis seevastu teeb kõik ühtaegu rikasteks ja vaesteks: rikasteks sellepärast, et neil kõik olemas on, ja vaesteks sellepärast, et neil mingit omandit ei ole. Sestap ei teeni mitte nemad asju, vaid asjad teenivad neid. Ja sedasama ülistavad nad ka kristlastest vaimulike ja veelgi enam apostlite elu puhul.