«Kui Baba võtab kirja isiklikult vastu, siis läheb see soov kindlasti täide!»

India pühamees Sathya Sai Baba 2010. aastal.

FOTO: Mustafa Quraishi/AP/Scanpix

Loe katkendit Epp Petrone teose «Kas süda on ümmargune?» kolmandast osast «Jumala juurde». Raamat leiab peategelase Mumbai lennujaamast. Pärast seda tuleb kõike, nagu ühes tõelises India filmis: õppimised, unistused, armumised, lootused, pettumised, pettused, Inglismaa, haigestumine… Ka otsus mitte tagasi minna…

Eestlaste kirjad Sai Babale

Oktoober 2001

Puttaparthi, India

See oli veel Eestis, kui mu töökoha sekretär küsis: «Nii, sa tegid Sai Baba juurde reisijatest telelõigu ja nüüd lähed töölt ära. Las ma arvan: sa lähed Sai Baba juurde? Super! Mul on sulle vaja kirjad koguda!» Ja enne kui ma toimuvast aru sain, oli ta täie iseenesestmõistetavusega mulle hunniku ümbrikuid korraldanud. Eks selleks ajaks oli juba hakanud selgeks saama, et ma olen jõudnud elufaasi, kus pole mõtet mitte millegi üle imestada, nii et täiesti normaalne, et ma juhuslikult jagan kontorit inimesega, kes käib regulaarselt kusagil Sai Baba organisatsiooni algrakukeses. Just temalt kuulsingi kirjade süsteemi kohta. «Kui Baba võtab kirja isiklikult vastu, siis läheb see soov kindlasti täide!»

Epp Petrone «Kas süda on ümmargune? Jumala juurde».

FOTO: Petrone Print

Mida inimesed soovisid neis kirjades, mis minu käe läbi täidesaamist ootasid, seda ma ei teadnud. Vaid ühe konkreetse kirja kohta teadsin. Üks langetõbine teismeline tüdruk.

…Kas inimene saab tulevikku vaadata? Neil päevil, kui ma kirjutan neid ridu oma raamatusse ja lähen tagasi mandiri põrandale, kus mu käte vahel on kirjad ja nägu pisaratest lapiline, siis küsin ma endalt: kas ma teadsin toona seda, mis edasi saab? Kas teadsin selle langetõbise tüdruku lugu? Täna tundub, et teadsin juba toona, kuidas aeg keerleb spiraalidena kusagil siin, korraga mitmes suunas, ja meie kõigi vaba tahe määrab, milline neist spiraalidest saab pühitsetud tõeks. Ja ma istun seal põrandal, puuga pähe saanud, ja tean: see tüdruk on terve. Ta on ilus, andekas, tubli, töökas, kõik aja- ja eluvõimalused on tema kätes. Mitte keegi ei pea kartma, et ta kusagil kokku kukub ja krambihoog ta aju veel rohkem kahjustab. Ta vanemad julgevad minna riskantsele operatsioonile, ja julgus seda sammu astuda tuleb just siit, sellest kirjast, mis minu käest Sai Baba kätte läheb. Usk on suurim kink ja suurim energiaallikas.

*

Kui Anuga tol päeval pärast daršanilt tagasi tuppa kõnnime, pärastlõunases väsinud valguses, avastame ühe kummalise kokkusattumuse.

See oli kõige esimene kord, kui me kogemata polnud kõiki oma kirju daršanile kaasa võtnud. Jooksujalu toast lahkudes oli lihtsalt niimoodi juhtunud: pool pakki tuli minuga kaasa, teine pool pidi minema Anuga ja ununes. Ega sellest olekski seekord midagi olnud, Anu sattus oma loosinumbriga nagunii mandiri tahaotsa. Ja kirju käest kätte anda pärast ridade loosimist ei tohi. «Natukene tuleks ikka jumalat ka usaldada!», nagu kuulsin ühe laulva india aktsendiga vabatahtliku suust.

Tunnistame nüüd seda koju jäänud kirjakuhja.

Seal on ümbrik Anult, sees kiri, kus Anu palub, et ta oma hukkunud sõbra Wojtekiga uuesti kohtuks. Täiesti loogiline, et seda kirja ei pidanudki Sai Baba ära võtma. Ka imedel on oma piirid.

Aga edasi on hunnikus seitse kirja, mis… «Kas sina ka märkad sama asja mis mina?» keerutan ma ümbrikke ja laon need üksteise kõrvale aknalauale.

«Täpselt ühtemoodi käekiri?»

«Ja teeseldud, et ei ole?»

«Vaata, ühendusjooned on samad. Ta on varjata üritanud, et see on tegelikult seesama kiri.»

«Loogiline. Inimene on proovinud suurendada oma šansse Babani jõudmiseks, ta on ühte ja sama kirja seitse korda kirjutanud.»

«Kust sa need kirjad said?»

«Ma ei tea… Vist firma sekretär andis? Ta tõi mulle kusagilt need kirjad. Võtsin nad lihtsalt kaasa.»

Näperdame ümbrikke ja mõtleme. Mis teha? Me kumbki ei taha neid kirju daršanile rohkem kaasa võtta. Jumaliku elegantsiga on neile näppu viibutatud. Aga ära visata justkui ka ei sobi. Lahti võtta? Natuke nagu tahaks küll… Tahaks teada: mis on see seitsmesse kirja kopeeritud palve, mida meil edasi anda ei õnnestunud?

Loomulikult ei tee me neid kirju lahti. Aga peagi kuuleme postkasti kohta – nagu me neil päevil ikka kogu aeg kusagilt midagi kuuleme, sest aašramis liigub peaaegu kogu info ikka vanamoelisel suust kõrva meetodil. Jah. Aašrami peakontori lähistel on postkast, kuhu saab kirju panna. Miski ei taga, kas kirjad täide lähevad, nii öeldakse. Selline leebe, ilma garantiita sihtkoht soovidele, mis siia üle ilma kokku tulevad. Sinna need salapärased seitse kirjad rändavadki, ja Anu oma ka, ikka seesama, kus ta hukkunud Wojtekiga kohtumist palub.