Illimar Pilt: eestlaste tüüpilisemad poosid, mida kasutatakse, on misjonär ja «tavaline Eesti naise poos»

FOTO: Shutterstock

Apollo kuu raamat mais on Jesper Parve raamatusarja «Mees» neljas osa «Kõik on võimalik», mille autor on blogija Illimar Pilt. Raamatus on kirjas aus ja avameelne lugu sellest, kuidas ühest noormehest saab isa ja selline mees, kellest enamik naisi unistavad. Harva suudavad ja tahavad mehed olla nii avameelsed ja ausad enda kasvamise loo jutustamises. Loe raamatust katkendit!

Üks asi on tüdrukutega mesijuttu ajada ja ainult sellega piirdudagi. Kahjuks sellest ei piisanud, et meestepingile pääseda. Vähemalt minu ajal veel ei piisanud. Tuli ikka nii öelda «plomm maha saada».

Tagasi vaadates olin ma ikka puhta tatiratas, kui mul õnnestus selline asi korda saata. Täna isana oma tütreid kasvamas nähes käivad külmavärinad üle selja. Ei ole see aeg midagi nii mägede taga, kui Barbid nurka tolmuma jäetakse ja diskoseelikud selga aetakse. Loodan, et siis on teised ajad ja kombed ning enne 21. eluaastat pole seks enam popp. Kuuldavasti hetkel see asi sinna suunda kisub. Läänes ei pidavat enam üldse seks ega kärakas noorte seas laineid lööma. Ilmselt on kõik nii hõivatud nutitelefonis passimisega, et need teisejärgulised tegevused lükatakse umbkaudsesse tulevikku.

Minu poisikesest meheks saamise transformatsiooni perioodil olid lood vähe teised. Võimalikult varakult tuli esimese korraga ühele poole saada. Leidus neid 13-aastaseid tütarlapsi, kes suurest ahastusest sõbrannadele silmi peast välja nutsid. Hirm elu lõpuni süütuks jääda oli lihtsalt meeletu. Kui 16-aastaselt olid veel süütu, vaadati sind osades seltskondades kaastundliku pilguga nagu mingit kassimammit, kelle elu kõige erootilisem kogemus oli telekast tulnud Durexi libesti reklaami näha. Õnneks või kahjuks leidus neid jõmme, kes meelsasti selle hirmu leevendamise osas appi tõttasid.

Illimar Pilt «Mees 4. Kõik on võimalik».

FOTO: Jes kirjastus

Mul tegelikult oma noore vanuse kohta seda hirmu veel peal polnud. Teadsin küll, et minu aktsiad sellega «meestehakatiste» silmis tõusevad ja pärast saunas saan tüüpidega heietada vägevatest voodiseiklustest. Pigem oli hirm selle tegevuse ees, et kas saan hakkama või kuidas need asjad ikka käivad. Keegi selliseid esimese öö voldikuid kätte ei jaganud. Koolis oli terviseõpetuse tundides alustatud lihtsamate ülevaadetega. Vaene õpetaja, kes oli sunnitud ilmselgelt vastumeelselt sellesse ebamugavasse rolli, punastas kondoomi banaani otsa tõmmates rohkem kui õpilased.

Banaani kummistamise eksperdiks saime me lõpuks kõik, aga see, mida ja kuidas nüüd edasi teha, jäi tollel ajal ikkagi müstikaks. No okei, eks olin mõnda pornofilmi silmanurgast näinud, kuid juba siis mõistsin, et reaalses elus ei pea ma torulukksepa tunkesid kandma ega lähe lambist lembeseksi «tšiki-buum-tšiki-buum» musa käima.

Päris elu oli ikkagi müstika. Eks musutatud oli juba küll, aga mingeid järgmisi samme astuma ma veel ei kippunud. Proovisin esialgu vägijookide ja suitsetamisega meheks saada. Ühel sellisel mehestumise õhtul läks paar napsi paljuks ning uni murdis maha. Selleks hetkeks, kui ärkasin, olid kõik sõbrad kadunud. Võõras korteris täiesti üksi, kuskil diivani peal ärgata. Ei tundunud just kõige paremad väljavaated. Kuid võta näpust, ma polnudki üksi. Korteri omanik, minust mitmeid aastaid vanem nägus naisterahvas, voolas üsna lohakalt kinni seotud hommikumantli väel tuppa ja ulatas mulle klaasi veega. See, mis pilt sealt hommikumantli hõlmade vahelt vastu vaatas, pani unustama nii ulatatud veeklaasi kui tuumapohmelli, tegelikult kogu ümbritseva maailma.

Edasised sündmused arenesid omasoodu. Eks see esimene kord ole meil paljudel meeles ja on ta minulgi, kuid see las jääda minu teada. Korraliku mürgli järel lubas armuline preili mul duši alla minna. Peale värskendavat pesu pühkisin peegliklaas udust puhtaks. Uurisin, kas sealt vaatab mulle nüüd vastu üks tõsine macho-mees. Olin minagi nüüd ju ametlikult täismeeste ridades. Noup.

Peeglist vaatas vastu ikka sama täiesti tavaline silelõugne tattnina, kellel kolm hädist udusulis rinnakarva meenutasid midagi mehe sarnast. Poisike mis poisike. Seda enam imestasin, kuidas pagan mul nõnda joppas, et selline naine otsustas minuga sääraseid asju ajada?? Hiljem sain teada, et sõprade käsi oli selles sündmuste jadas mängus. Ja polnud ma esimene poisike, kes selles korteris oma süütusest kõva pauguga lahti sai.

***

Tollel hetkel ma ennast rohkem mehena ei tundnud, küll aga oli minu jaoks täiesti uus maailm avanenud. Tüdrukutega suhtlemine läks nüüdsest tunduvalt julgemaks. Mõningad aastad hiljem sain läbi konstruktiivsete tagasidede aru, kui tänulik ma sellele üheõhtusele intensiivkoolitusele olin. Ma olen alati seda meelt olnud, et gramm praktikat kaalub rohkem kui tonn teooriat. Kindlasti ei saanud minust üleöö kõva seksiguru või piiramatute oskustega tantravana. Kuid olin omadega paremas seisus kui mõni minuealine saatusekaaslane.

Mida ma sealt korterist kaasa võtsin, oli suhtlemisoskus magamistoas. Sellest peab lihtsalt kirjutama, sest see on nii paganama vajalik. Kuidagi on kombeks saanud, et eestlased üldiselt ajavad suhtes üsna olulist seksiasja vaikselt teki all nahistades. Tüüpilisemad poosid, mida kasutatakse, on misjonär ja «tavaline Eesti naise poos».

Need, kes ei tea kuidas misjonär käib, pole arvatavasti veel paarisuhtega mesinädalatest kaugemale jõudnud. Tüüpilist Eesti naise poosi tutvustati kunagi kultussarjas «Maie ja Valdur». Maie käest küsiti, mis ta lemmikpoos on? Ta küsis, et mis mõttes lemmik. Ainult üks ongi ju. «Tüüpiline Eesti naise poos!» Uuriti, kuidas see käib. Tema keeravat Valdurile selja ja tal on jumala kama kaks, mis poosis see Valdur seal taga rahmeldab.

Väike omavaheline suhtlus aitaks asjale kõvasti kaasa, et mõlemal poolel oleks tore. Klapp voodis võib palju paremaks minna. Võib juhtuda, et proua kroonilised peavalud jäävad minevikuhõlma ja magamistuba saab uue pühamu tiitli. Nõndaviisi on võimalik varakult välja selgitada, kas sinu huvid paarilisega üldse klapivad ja kas mõistate üksteist ühtemoodi. Näiteks võib juhtuda järgmine olukord. Teed naisele ettepaneku õhtune programm «eriliseks» teha. Näed, kuidas kaasal silmad särama löövad. Järgmisel momendil, käed voodi külge seotud, suutropp suus, vaatad, kuidas naine, loomastunud pilk peas, kurjakuulutavalt Vileda harjavart kookosõliga poleerib.

Sellel hetkel on hilja varvastega viipekeeles karjumist õppida. Mõttekas on enne välja selgitada, mis on ühe jaoks ja mis teise jaoks «eriline». Sellised ühtsed asjade mõistmised on abiks ka väljaspool magamistuba. Antud olukorras pidas mees silmas vahukoorega maasikate mugimist sellises hullus kohas nagu voodi. Kahjuks need maasikad jäidki külmikusse hallitama. Mehel oli mitmeks päevaks isu kadunud ja naisel nende vastu allergia...