/nginx/o/2019/03/28/11903709t1h6d58.jpg)
Joel Juhti teatakse peamiselt kui tantsijat ja koreograafi ning Eesti esimese tänavatantsukooli JJ-Street Dance Company loojat. Raamatus «Joel Juht. Võitlus EI-vastustega» jutustab ta oma loo, kuidas sport on õpetanud talle distsipliini, kuidas uute eesmärkide ja raskuste ületamine on andnud jõudu ja motivatsiooni, et panustada oma aega juhtimisse ja noorte arendamisse. See on raamat eneseusust ja võitlustest ei-vastustega.
Kas teadsid, et telekanali Kanal 2 saate «Oled jätnud jälje» üheks kangelaseks oli JJ-Street Tantsukooli asutajana Joel Juht, kelle kohta võib julgelt öelda — mõni inimene sünnib siia ilma, sest tal on mingi kõrgem eesmärk? Joel teab oma missiooni ja ta ei annagi alla, ükskõik, mis ka ei juhtuks. Läbi viie noore naise traagiliste lugude koorus saates välja Joeli tegelik suurus ja olulisus mitmesaja noore inimese elus. See inimene ei ole jätnud mitte ainult sügavat jälge paljude teiste eluteele, vaid ta on päästnud ka nii mõnegi noore inimese elu.
Loe raamatust katkendit, mis räägib tänavatantsust.
Tänavatants – aga mis see veel on?
Ütled «tänavatants», mõtled Joel Juht. Ütled Joel Juht, mõtled JJ ning JJ-Street tantsukool. Lihtne. Ingliskeelses maailmas streetdance, eestikeelses nurgakeses tänavatants.
«Tänavakultuur koosneb tegelikult neljast osast: räppimine, breiktants, DJ ehk muusika miksimine ja grafiti,» loetleb Joel. «Need on neli elementi, mille ümber tänavakultuur keerleb. Hiphopi- ehk tänavakultuur tugevnes aastal 1990. Tegelikult on tänavakultuur väga palju mõjutusi saanud suurlinnade kuritegelikust poolest. Aga kui me räägime Eestist, siis siin pole kunagi saadud tänavakultuuri elemente kokku. Grafitikunstnikud on kuskil omaette nurgas, räpparid omaette nurgas, tantsijad on omaette nurgas ja DJd samamoodi. Nad ei saa neljakesi kokku.» Põgusaid kohtumisi siiski on. Joel ütleb, et tavaliselt kohtuvad omavahel DJ ja räppar ning DJ ja tantsija, kuid grafiti ei puutu sellega kokku. «Värvimiseks ju otseselt muusikat vaja ei ole, siduvuspunkt on puudu. Neid elemente on olnud väga raske kokku viia,» muigab Joel. «Tegelikult peaks tänavakultuuri osad üksteisele toetuma, sest kõik on omaette indiviidid. Aga kui keegi saab Eestis räpparina tuule tiibadesse, siis naljalt enam samast uksest tagasi ei tulda. Räpitakse töötasandil, aga unustatakse kultuuriline taust ära.»
Joeli sõnul peale räpparite ja tantsijate tänavakultuuris eriti palju suunanäitajaid Eestis polegi. «Kui mul oleks vanasti olnud valida, kellele tausta tantsida, siis ma oleksin valinud räppari, mitte poleks kuskil Eurovisioonil redutanud,» ütleb ta.
Ka Eesti sai 1990. aastate alguses tänavakultuurist maigu suhu. Esiotsa oli pilt tumedapoolne. Isegi väga. Üks Joeli mõjutajatest oli grafitikunstnik Bach Babach, kes 1990. aastate alguses käis oma tiimiga Tartus hooneid kirjamas. Ning Illusiooni klubis, kuhu hiphopihuvilised kogunesid. Joel oli toona alaealine, kes klubitaja mõõtu välja ei andnud. Kahel korral ta ometigi peole pääses.
«Meie kolmekesi – 34U, kolm ägedat kutti – olime esimesed, kes tantsisid hiphoppi ning seda üle Eesti,» pajatab Joel, indiaani rajaleidja ilme näol. «Muusikat esialgu saada ei olnud, esimese plaadi saime Saksamaalt läbi häda. Oli interneti alguse aeg ja 34U liige Marti võitis mingisuguse võistluse. Auhinnaks sai Run DMC välja antud maailmas tuntud räpparite plaadi. Hiphopmuusikat kui sellist polnud üldse Eestis võimalik saada ja seetõttu pidime võtma kõik ühe plaadi lood ja tegema neile sõuprogrammi juurde. Seda, et ühe plaadiga tehakse kavasid, ei kujuta tänapäeval eriti ette. See aeg oli pentsik!» Selle ühe plaadi najal 34U tegutses ja kogus tuntust. Polnud plaate, polnud ka rõivaid. Neid õigeid. See oli probleem. «Tahtsime näha välja kui gängsta-räpparid teisel pool ocean’it, see nägi meie jaoks väga rebel ja äge välja. Meil polnud kuskilt riideid saada ega midagi. Meil polnud isegi lahedaid nokamütse, mis annaks välimusele iseloomu juurde. Ning värvid – kui välismaal olid neoonvärvid, siis meil polnud.» Välimus tahtis aga timmimist ning hiphopihullud ilmutasid leidlikkust. «Kõige lihtsam viis oli vanema venna või isa rõivaid võtta. Second-hand-poed tulid hiljem. Suured XXXL-särgid oli meie alternatiiv, neid me kandsime. Olidki äge, kui sul olid väga-väga-väga suured riided seljas. Eristusime tänava peal täiesti ja mõnikord tuli liigse erinevuse pärast tänaval kakelda! Paljudele oli see harjumatu, et kuidas nad käivad XXXL-riietega. Mäletan, et Jõgeval olin ma üksinda selline. Täna sellist erilisust tänava peal enam ei näe.»