/nginx/o/2020/04/28/13074697t1h0ad1.jpg)
Raamatublogija Mariann Vendelin luges Jessica Fellowesi sarja «Mitfordide mõrvalood» teist osa, mis kannab pealkirja «Särav noor surnu». Aardejaht, pöörased seiklused üle Londoni, mõrv sünnipäevapeol, 1920. aastad – kõlab ju nagu üks mõnusa müsteeriumiga krimiromaan. Mainimata ei saa jätta ka imelist kaanekujundust, mis ajastu hõngu kannab.
1925, Asthalli maamõis ja London. Saatuse kiuste on Louisa Cannonil õnnestunud tõusta aadliperekonna lapsehoidjaks. Mitfordide kaks vanimat tütart on juba lastetoast välja kasvanud - Nancy veedab palju aega seltskonnas, mida kutsutakse säravateks noorteks inimesteks. Nende lõbustusteks on klubides tantsimine, uusimate moetrendide järgmine ja ka narkootikumid. Vanuselt järgmine õde Pamela on saamas 18 ning selle auks korraldatakse uhke pidu, kuhu tulevad muidugi ka kõik Nancy sõbrad. Õhtu lõpetuseks korraldatakse mõisas aardejaht. Mängu käigus üks säravatest noortest aga hukkub. Süüdlane on kohe võtta - toatüdruk. Louisa on aga veendunud, et Dulcie ei ole mõrvar. Ta hakkab omal käel tõendeid otsima ning kaasab juhtumisse ka oma sõbra politseiseersandi Guy Sullivani, kel on Londonis käed-jalad tööd täis, sest mees otsib parajasti viisi, kuidas Scotland Yardi ridades kõrgemale tõusta. Tema parim võimalus oleks tabada kurikuulsa röövlitekamba juht Alice Diamond.
Mulle ei istunud ka teine looliin, kus tegutsesid kaks politseinikku, kellest üks oli üllataval kombel naine. Esialgu tundus, et tal on mingi oluline roll, aga siis kadus ta üldse plaanilt. Ajastust oli siiski piisavalt huvitav lugeda, et see hoidis mu tähelepanu. Natuke olin skeptiline ka, kuidas naispolitseinikud ja naisgängid sada aastat tagasi tegutsesid, aga hiljem lugesin, et kõik on päris inimestest inspireeritud. Vahel on reaalne elu ikka päris pöörane. Mõrva osas ei tekkinud mul peaaegu üldse teooriaid ja see hoidis ka lugemas, et saada teada, mis juhtus. Lõpplahendus meenutas Agatha Christie lugusid, kus kõik asjaosalised kogutakse ühte ruumi ja siis uurija seletab ära, mis juhtus.
Tema pilk tabas üksikasju: punase huulepulga jälg tühjal klaasis, pikkades suitsupitsides hõõguvad sigaretid, mis ähvardasid kõrvetada iga lähedalseisja juukseid, peapaelad, mille küljest rippusid alla uhked suled, ning uljalt lillad sokid, mis paistsid välja, kui mõni mees istudes jala üle põlve viskas.
Nad teadsid, et nemad on koosviibimise süda ja hing ning kõik teised jäävad nende sähviva sära kõrval varju.