Krimiromaan, mis on inspireeritud pöörase elulooga naistest

Kolm kuulsat Mitfordi õde: Unity (Unity Valkyrie Freeman-Mitford, 1914-1948), Diana (Diana Freeman-Mitford, hiljem Leedi Mosley, 1910-2003) ja Nancy (Nancy Freeman-Mitford, hiljem proua Rodd, 1904-1973). Pilt tehtud 1930ndatel.

FOTO: Rights Managed/Mary Evans / Marx Memorial Libra/Scanpix

Raamatublogija Mariann Vendelin luges Jessica Fellowesi sarja «Mitfordide mõrvalood» teist osa, mis kannab pealkirja «Särav noor surnu». Aardejaht, pöörased seiklused üle Londoni, mõrv sünnipäevapeol, 1920. aastad – kõlab ju nagu üks mõnusa müsteeriumiga krimiromaan. Mainimata ei saa jätta ka imelist kaanekujundust, mis ajastu hõngu kannab.

Jessica Fellowes «Särav noor surnu».

FOTO: Kirjastus Varrak

1925, Asthalli maamõis ja London. Saatuse kiuste on Louisa Cannonil õnnestunud tõusta aadliperekonna lapsehoidjaks. Mitfordide kaks vanimat tütart on juba lastetoast välja kasvanud - Nancy veedab palju aega seltskonnas, mida kutsutakse säravateks noorteks inimesteks. Nende lõbustusteks on klubides tantsimine, uusimate moetrendide järgmine ja ka narkootikumid. Vanuselt järgmine õde Pamela on saamas 18 ning selle auks korraldatakse uhke pidu, kuhu tulevad muidugi ka kõik Nancy sõbrad. Õhtu lõpetuseks korraldatakse mõisas aardejaht. Mängu käigus üks säravatest noortest aga hukkub. Süüdlane on kohe võtta - toatüdruk. Louisa on aga veendunud, et Dulcie ei ole mõrvar. Ta hakkab omal käel tõendeid otsima ning kaasab juhtumisse ka oma sõbra politseiseersandi Guy Sullivani, kel on Londonis käed-jalad tööd täis, sest mees otsib parajasti viisi, kuidas Scotland Yardi ridades kõrgemale tõusta. Tema parim võimalus oleks tabada kurikuulsa röövlitekamba juht Alice Diamond.

Selle raamatu puhul võlus mind kõige rohkem huvitavam taust: 1920ndate õhkkond ning reaalsest elust inspireeritud tegelased. Mõnus oli mõtted tänapäevamuredelt eemale saada, lugedes kõrgklassi noorte pidutsemisest, moest ja soengutest, paralleeliks teenijate elu ja suisa kuritegelik maailm. Sisu nautimisel sai aga takistuseks see, et ma ei sallinud peategelast Louisat silmaotsastki. Ta oli nii ärritavalt saamatu ning tegi üksteise järel ainult rumalaid ja veel rumalamaid otsuseid. Oleksin eelistanud rohkem seda ajaloolist osa ja vähem Louisa rumalusi. Lisaks oleksin rohkem tahtnud lugeda säravate noorte aardejahtidest.

Mulle ei istunud ka teine looliin, kus tegutsesid kaks politseinikku, kellest üks oli üllataval kombel naine. Esialgu tundus, et tal on mingi oluline roll, aga siis kadus ta üldse plaanilt. Ajastust oli siiski piisavalt huvitav lugeda, et see hoidis mu tähelepanu. Natuke olin skeptiline ka, kuidas naispolitseinikud ja naisgängid sada aastat tagasi tegutsesid, aga hiljem lugesin, et kõik on päris inimestest inspireeritud. Vahel on reaalne elu ikka päris pöörane. Mõrva osas ei tekkinud mul peaaegu üldse teooriaid ja see hoidis ka lugemas, et saada teada, mis juhtus. Lõpplahendus meenutas Agatha Christie lugusid, kus kõik asjaosalised kogutakse ühte ruumi ja siis uurija seletab ära, mis juhtus.

Tema pilk tabas üksikasju: punase huulepulga jälg tühjal klaasis, pikkades suitsupitsides hõõguvad sigaretid, mis ähvardasid kõrvetada iga lähedalseisja juukseid, peapaelad, mille küljest rippusid alla uhked suled, ning uljalt lillad sokid, mis paistsid välja, kui mõni mees istudes jala üle põlve viskas.
 
Kuna ma ei ole sarja eelmist raamatut lugenud, ei oska ma neid kahjuks võrrelda. Minu meelest sobis teos eraldiseisvalt ka lugemiseks. Natuke oli vihjeid Louisa ja Mitfordide minevikule, aga need ei tundunud sellistena, mis takistaksid eelmise müsteeriumi nautimist. Kuigi «Särav noor surnu» mind ei vaimustanud, loeksin siiski ilmselt ka sarja teisi osasid, sest mind hakkasid Mitfordi õed huvitama. Internetis leiab nende kohta nii mõndagi huvitavat, aga ehk võtan kätte hoopis mõne teise neist rääkiva raamatu või Nancy Mitfordi enda romaanid «Armastust otsimas» ja «Armastus külmas kliimas», mis mõlemad eesti keelde on tõlgitud.

Nad teadsid, et nemad on koosviibimise süda ja hing ning kõik teised jäävad nende sähviva sära kõrval varju.

Jessica Fellowes on 1974. aastal sündinud inglise kirjanik ja vabakutseline ajakirjanik. «Mitfordide mõrvalood» on naise esimene romaan, kuid kümnes raamat, sest ta on kirjutanud raamatuid oma onu telesarjast «Downton Abbey». Tänu sellele on 1920ndad talle väga tuttavad ja armsad. Tema toimetaja soovitas, et naine võiks kirjutada vintage-krimka ja nii sündisidki tegelased Louisa ja Guy. «Särav noor surnu» on saanud inspiratsiooni mitmest allikast. Teoses on naispolitseinik, sest Fellowes tahtis Louisale rivaali ning ta leidis, et sel ajaperioodil oli politseinike ridades juba naisi. 1924. aastal said Londoni naispolitseinikud juba arreteerimisõiguse. Kirjanik leidis inspiratsiooni ammutamiseks ühe naispolitseiniku memuaarid, mis oli tulvil detailidest tema töörutiini ja töökaaslaste suhtumise kohta. Fellowes ei mäleta, kust ta Alice Diamondist kuulis, kuid teadis kohe, et peab naise oma raamatusse sisse kirjutama.
 
«Särav noor surnu» on krimiromaan, kus aadlipreili 18. sünnipäevapeol sureb traagiliselt üks külalistest. Raamatus meeldis mulle ajaloost inspireeritud tegelased ning hästi edasi antud 1920. aastate õhkkond. Kuigi peategelase rumalad otsused ajasid mind ahastusse, hoidis huvi kuriteo lahendamise vastu mind lugemas. Olen tänulik, et raamat äratas minus huvi Mitfordi õdede vastu, kellest ja kellelt on mitmeid põnevaid teoseid ilmunud. Seda krimisarja soovitan aga lugeda, kui meeldib 20. sajandi alguse Inglismaa ning sind ei häiri, kui isepäiselt mõrva lahendada püüdev peategelane oma käitumisega paljudele probleeme tekitab!