Kaisa Kaer soovitab: Terry Pratchetti teosed, mida võiks tarbida mõõdetud annustes

Terry Pratchett.

FOTO: Kirsty Wigglesworth/AP/Scanpix

Kuna koroonaviiruse pandeemia tõttu lükkus kirjandusfestival HeadRead sügisesse ja lähinädalail on kõigil vaja keskenduda tubastele tegevustele, jagab festivali toimkond HeadRead blogis soovitusi raamatute kohta, mis on praegusel erakordsel ajal kas eriti kõnekad või pakuvad lihtsalt väärt elamust. Kaisa Kaer soovitab Terry Pratchetti fantaasiakirjandust.

Kui asun põleva pilguga ülistama Terry Pratchettit (ja seda ma teen üpris tihti), satun varem või hiljem inimese peale, kes ütleb, et ta ei loe fantaasiakirjandust ning kõik need võlurid ja muu selline tekitab tohutut tõrget või lihtsalt ei paku üldse huvi. Ega ma enamasti ei oskagi selle peale midagi kosta – välja arvatud seda, et Pratchetti puhul on kogu see atribuutika teise-, kui mitte kolmandajärguline. (Ja tegelikult tarbin minagi fantaasiat ja ulmet pigem maitsmismenüü kui igapäevase toiduse vaimus.)

Ennekõike räägib Pratchett inimloomusest ja seda tunneb ta hästi. Tema raamatud kubisevad viidetest meie maailmale, eriti Ühendkuningriigile – Ankh-Morporki linn on ilmselgelt London (aga selle visuaalsete prototüüpide seas on ka Tallinn!) ja Ankhi jõgi on Thames – kui oled elus kas või korra selle vetele pilgu heitnud, saad kohe aru, kust tuli Ankhi iseloomustus, et see on ilmselt ainus veekogu, kuhu saab laiba ümber kriidijoone tõmmata. (Pean tunnistama, et kui Pratchett käis Eestis ja mul õnnestus mitmetunnise sabatamise järel temaga audients saada, ei pärinud ma temalt, mis on elu mõte või õnne valem. Ma küsisin: «Kas raamatus «Reaper Man» («Vikatimees») esinenud lause «Remember, short uncontrolled bursts» on kuidagi seotud filmiga «Aliens»?”*) 

Lisaks lopsakale ja lõikavale huumorile on Pratchetti juures praegu eriti kosutav see, et peaaegu igas tema raamatus hakkab maailm kohe lõppema, ent see suudetakse alati ära hoida, sest leidub inimesi, kes käituvad mõistlikult ja moraalselt: mitte suurustlemiseks, vaid sellepärast, et nii ju peaks lihtsalt. Pealegi on selles maailmas Surm sümpaatne tegelane, kellele meeldivad kassipojad. No mida veel tahta. 

Nagu paljude heade asjadega, võib liialdamine olla vastunäidustatud, seega tarbin ka mina Pratchetti vaid mõõdetud annustes. Allpool mõned raamatud, mis on eriti hinge läinud. 

Sobib sissejuhatuseks, et saada ettekujutus Kettamaailmast ja Pratchetti universumist.   

Siin vaadeldakse aja ning põhjuse ja tagajärje mõisteid, aga sisaldab ka Pratchetti huumori kullafondi (näiteks «ausa talumehe pilk» tähendab, et nööpnõela eest ollakse valmis teisele kuuvalgel ööl labidaga pähe andma ja laiba sõnnikuhunnikusse matma). 

Vahe ja meeldejääv sissevaade usu dünaamikasse, selle kõige ilusamatele ja inetumatele avaldumisvormidele.

Sari algab ajal, kui Tiffany on veel väike tüdruk, kuid juba sedavõrd asjalik, et suudab päästa oma venna ja lõpuks ka maailma (mitu korda). Võiks arvata, et selle peale ta kullatakse üle, kuid Pratchett on kavalam – ma ei taha avastamismõnu rikkuda, kuid ütlen vaid, et see on Pratchetti üks liigutavamaid tegelaskujusid ja sarju. 

See on lihtsalt selleks, et saaksid sulada noomisuuruseks loigukeseks, sest need raamatud on nii kohutavalt armsad.

Olen lugenud Pratchetti nii inglise kui ka eesti keeles ja ei jõua ära kiita Allan Eichenbaumi tõlkeid, mis on loomulikud ja vaimukad ning kust on tulnud selliseid imelisi uudissõnu nagu «läbrask» ja «ähmake». Ilma igasuguse au- ja häbitundeta kiidan ka oma venda Kaaren Kaera, kes tõlkis «Tillud vabamehed» ja üllitas asja, mida mina oleksin pidanud võimatuks – nimelt šoti aktsendiga eesti keele. 

* Pratchetti vastus: «Muidugi on!»