Põhjus, miks beebi nutule peab alati reageerima

Beebi tahab lohutust.

FOTO: Shutterstock

Loe katkendit kirjastuselt Helios ilmunud värskest käsiraamatust «Raamat, mida su vanemad võinuks lugeda (ja mille lugemise eest su lapsed sind tänavad)».  Tunnustatud psühhoterapeut Philippa Perry selgitab humoorikalt ja haaravalt, millised aspektid laste kasvatuses on tõeliselt olulised ja missuguseid käitumismustreid tasuks kindlasti vältida. «Ideaalse retsepti» asemel pakub Philippa Perry palju suuremat pilti vanema-lapse hea suhte saavutamisest.

Ilmselt tead, et beebi nutt on pigem nõudmine. Seda seetõttu, et beebi nutt on niisugune, mida nimetatakse sundnutuks. Inimesed ja kõik teised imetajad on looduse poolt programmeeritud sundnutule reageerima – see on liigi ellujäämiseks hädavajalik. Nutt on justkui alarm, samamoodi nagu karjas olev sebra hoiatab lõvi nähes teisi loomi ja kogu kari reageerib sellele otsekohe. Oleme sunnitud sellele alluma.

Beebi emotsioonid on tavaliselt vägagi silmatorkavad, häda korral kõlavad need suisa meeleheitlikult. Seda need ongi. Abiks on see, kui mõistad, et pisilapse jaoks on tahtmised ja vajadused üks ja sama. Beebi ei ole võimeline ilma sinuta ellu jääma.

Philippa Perry «Raamat, mida su vanemad võinuks lugeda».

FOTO: Helios

Sundnuttu blokeerides pead sulgema iseendas teatavad osad – niisugused, mis sulle looduse poolt kaasa antud. Koos sellega sead ohtu oma lapse arengu, kuna lähedussuhted on olulised teievahelise hilisema sideme kujunemiseks. Lapse aju ei arene iseseisvalt, vaid suhtes teiste neid ümbritsevate ajudega. Aju areneb suhetes teiste inimestega kuni surmani, kuid neil varajastel päevadel, kuudel ja aastatel luuakse enim eri ühendusi ning beebidel on meie seltskonda vaja kas või selleks, et nad saaksid kellegagi suhte luua.

Kui sulle endale ei vastatud kohe ja loomulikult, võib sundnutu kuulmine ja sellele vastamine ning allumine sinus vastakaid tundeid tekitada. Kordan seda hoiatust tihti, kuid niipea, kui koged vanemaks saamisega seoses tundeid, mis kisuvad tundespektril rahutuse ja meeleheite poole, on aeg tuge otsida. Sul on vaja, et keegi neid tundeid kontrollida aitaks ja rahulikuks jääks, et saaksid omakorda beebi tundetulvaga toime tulla.

Kui last tema hädas ei hoita ega lohutata, juhtub tihti nii, et ta lahutab või lõikab end hädast lihtsalt ära. Ta võib küll nutmise lõpetada, kuid uuringud, mis tehti omaette jäetud beebide peal – et neile üksinda magamist õpetada –, näitasid, et kortisoolitase jäi sama kõrgeks kui nutu ajal. Enda eemaldamine hädadest on imetajatele omane ellujäämismehhanism ja refleks, kuid selle puuduseks on nende tunnete mälestuskildude kogemine. Enda eemaldamine teatavast mälestusest võtab isikult kontrolli mälestuse juurdepääsu üle ja nii võib see inimest täiesti ootamatult kummitama tulla.

Lapsevanemana keeruliste tunnete kogemine võib meid mõistatama jätta. See juhtub seetõttu, et lapse saamine toob meis esile need tunded, millest end ise lapsena eemaldasime, ja see võib ebamugavaid, segadusse ajavaid, häirivaid ja veidraid tundeid pinnale kergitada. Meie nupud võivad küll sügaval peidus olla, kuid neid vajutatakse sellegipoolest.

Kui treenid beebit mitte nutma – ei pööra talle tähelepanu –, harjutad last end neist tunnetest eemaldama. Tavaliselt paistab lapsega kõik korras olevat, kuid mõnikord kerkivad need tunded hilisemas lapse- ja/või täiskasvanueas pinnale. Ma ei arva, et asi on riski väärt, eriti arvestades seda, et sundnutule reageerimisega ei kaasne mitte ühtegi riski.