R, 25.09.2020

«Üks laps oli kaduma läinud ja see tähendas, et laps tuli üles leida»

FOTO: Shutterstock

Loe katkendit värskelt eesti keeles ilmunud põnevikust «Sosinamees». Alex North on briti kirjanik, kes ülemaailmsest menust hoolimata eelistab jääda anonüümseks ja varjuda pseudonüümi taha. «Sosinamehes» vestab North mitut põlvkonda hõlmava sünge ja pinevust täis loo, mida nii lugejad kui ka kriitikud on nimetanud 2019. aasta parimaks põnevusromaaniks.

Neil. Neil. Neil.

Vaneminspektor Pete Willis liikus ettevaatlikult üle tühermaa, kuulatas, kui politseinikud ta ümber kindlat vahet hoides kadunud poisi nime hüüdsid. Vahepeal valitses täielik vaikus. Pete vaatas üles, kujutles, kuidas sõnad seal mustavasse kõrgusse heljuvad ja öötaevas sama täielikult kaovad kui Neil Spencer oli all maamunalt haihtunud.

Ta laskis taskulambivihul koonusjalt üle tolmuse maapinna libiseda, vaatas jalge ette ja otsis ühtlasi mis tahes märke poisist. Sinised dressipüksid ja aluspüksid, Minecrafti T-särk, mustad tossud, sõjaväestiilis seljakott, veepudel.

Kadumisteade oli tulnud just siis, kui ta võttis istet, et süüa õhtueinet, mille valmistamisega oli vaeva näinud, ja mõte taldrikutäiest, mis praegu puutumatuna ta laual jahtus, pani tal kõhu korisema.

Aga väike poiss oli kadunud ja tuli üles leida.

Teised politseinikud olid pimedas nähtamatud, aga Pete nägi nende taskulampe, kui need ümbrust laialt valgustasid. Pete heitis pilgu kellale: 20.53. Päev oli peaaegu lõppenud ja kuigi õhtupoolik oli olnud palav, oli õhutemperatuur viimase paari tunni jooksul langenud ning külm õhk pani ta värisema. Teeleasumisega kiirustades oli ta jaki unustanud ning särk, mis tal seljas oli, pakkus jaheduse eest kasinat kaitset. Vanad kondid kah – lõppude lõpuks oli ta ju viiskümmend kuus –, aga selline õhtu ei hellitanud noorigi. Eriti kui oldi kadunud ja üksi. Suure tõenäosusega viga saanud.

Neil. Neil. Neil.

Ta lisas ka oma hääle: «Neil!»

Ei midagi.

Esimesed nelikümmend kaheksa tundi on kadumise järel kõige olulisem aeg. Poiss oli kadunuks kuulutatud samal õhtul kell 19.39, umbkaudu poolteist tundi pärast seda, kui ta oli oma isa poolt lahkunud. Ta oleks pidanud koju jõudma kella

Alex North «Sosinamees».

FOTO: Kirjastus Pegasus

18.20ks, aga vanemad polnud täpset saabumisaega läbi arutanud ja nii tuli poisi kadumine ilmsiks alles siis, kui Neili ema lõpuks oma eksabikaasale helistas. Selle aja peale, kui politsei kell 19.51 sündmuspaigale jõudis, venisid varjud juba pikemaks ja peaaegu kaks tundi neist neljakümne kaheksast olid juba kaotsi läinud. Nüüd oli neid kulunud juba pigem kolm.

Pete teadis, et valdaval enamikul juhtumitest leiti kadunud laps kiiresti ja turvaliselt ning toimetati tagasi pere juurde. Juhtumid jagunesid viide selgesti eristatavasse kategooriasse: hülgamised, põgenemised, õnnetused või äpardused, lapserööv, mille paneb toime mõni sugulane, ja lapserööv, mille paneb toime mõni võõras. Tõenäosusteooria kohaselt oli Pete praegu seda meelt, et Neil Spenceri kadumine osutub mingisuguseks õnnetuseks ning et poiss leitakse peagi. Ja ometi, mida kauem ta kõndis, seda rohkem kinnitas sisetunne talle midagi muud. Ta südame ümber võttis maad ebamugav aimus. Teisalt aga tekitas mõne lapse kadumine temas alati samasuguseid emotsioone. See ei tähendanud midagi. Lihtsalt kahekümne aasta tagused halvad mälestused kerkisid jälle pinnale ja tõid kaasa halbu tundeid.

Pete’i taskulambivihk libises üle millestki hallist. Pete jäi otsekohe seisma, juhtis kiire tagasi sinna, kus see hetk tagasi oli. Ühe põõsaserva all maas lebas vana teler, ekraan mitmest kohast katki, just nagu oleks keegi selle peal märkilaskmist harjutanud. Ta vahtis telerit viivu.

«On midagi?»

Seda hõikas üks anonüümne hääl küljelt.

«Ei,» hüüdis Pete vastu.

Ta jõudis tühermaa kaugemasse serva samal ajal kui teisedki politseinikud ning otsingud polnud tulemust andnud. Pärast seljatagust suhtelist pimedust mõjus tänavalaternate kahvatu heledus siin veidralt iiveldusttekitavalt. Õhus oli tasast elu kuminat, mis tühermaa vaikuses puudus.

Mõni hetk hiljem, otsides endale mis tahes asjalikumat tegevust, pööras Pete ringi ja kõndis tuldud teed tagasi. Ta polnud päris kindel, kuhu ta läheb, aga avastas end tüürivat ühele küljele, tühermaa servas asuva vana kivimurru suunas. See oli pimedas ohtlik maastik ja nõnda seadis ta sammud taskulambi­vihkude kobara poole, kus kivimurdu läbi kammiv rühm oli valmis tööd alustama.

Sellal kui teised politseinikud töötasid kivimurru serval, suunasid valgusvihud selle järskudele seintele ja hõikusid Neili nime, uurisid siinsed mehed kaarte ning valmistusid laskuma mööda rohmakat rada, mis viis all asuvale alale. Paar neist tõstsid pea, kui Pete neile lähenes.

«Härra?» Üks neist tundis ta ära. «Ma ei teadnudki, et teie täna õhtul valves olete.»

«Ma ei olegi.» Pete kergitas traataeda ja puges selle alt läbi nende juurde, jälgides oma jalgealust nüüd veel suurema hoolega. «Ma elan siin lähedal.»

«Just nii, härra.» Politseinik näis kahtlevat.

Polnud just tavaline, et vaneminspektor ilmuks kohale, kui tegu on ilmselgelt lihttööga nagu siin. Vaneminspektor Amanda Beck juhatas tärkavat uurimist jaoskonna tagaruumidest ning siinne otsingurühm koosnes peamiselt reatöötajatest. Pete oletas, et on neist kõigist kauem teeninud, aga täna õhtul oli ta kõigest üks teiste hulgas. Üks laps oli kaduma läinud ja see tähendas, et laps tuli üles leida. See politseinik võis olla liiga noor, et mäletada kaks aastakümmet tagasi Frank Carteriga juhtunut, ning mõista, miks Pete Willise kohalviibimine sellistel asjaoludel sugugi üllatav polnud.

«Olge ettevaatlik, härra. Maa on seal natuke rabedavõitu.»

«Saan hakkama.»

Paistis, et ka küllalt noor, et teda mingisuguseks vanameheks pidada. Arvatavasti polnud mees näinud Pete’i kunagi jaoskonna jõusaalis, kust Pete igal hommikul enne tööle minekut läbi käis. Vanusevahest hoolimata oleks Pete olnud valmis kihla vedama, et teeks nooremale mehele igal masinal pähe. Ta jälgis maapinda igatahes hoolega. Kõige, kaasa arvatud iseenda jälgimine – see oli tal loomuses.

«Hästi, härra, me hakkame nüüd laskuma. Koordineerime.»

«Mina ei juhi siin toimuvat.» Pete valgustas rada taskulambiga, silmitses konarlikku maastikku. Valguskiir tungis ainult väikese vahemaa taha. Kivimurru põhi polnud muud kui tohutu mustav auk. «Kandke ette vaneminspektor Beckile, mitte mulle.»

«Just nii, härra.»

Pete vahtis jätkuvalt alla, mõtles Neil Spencerist. Kõige tõenäolisemad teed, mida mööda poiss võinuks minna, olid juba kindlaks tehtud. Tänavad olid läbi otsitud. Enamiku poisi sõpradega oli juba ühendust võetud, aga tulutult. Ja tühermaal polnud midagi. Kui poisi kadumise taga oli tõesti mõni õnnetus või äpardus, siis oli kivimurd ainus koht, kust loogiliselt võttes võinuks teda leida.

Ja ometi tundus see must maailm seal all täiesti tühi.

Pete ei saanud selles kindel olla – mõistusega võttes mitte. Aga sisetunne ütles talle, et Neil Spencerit siit ei leita.

Et võib-olla ei leita teda üldse.