Jan Kausi raamatusoovitus: novell, mida võib võrrelda öökulliga

Jan Kaus.

FOTO: Erakogu

Kuna koroonaviiruse pandeemia tõttu lükkus kirjandusfestival HeadRead sügisesse ja lähinädalail on kõigil vaja keskenduda tubastele tegevustele, jagab festivali toimkond HeadRead blogis soovitusi raamatute kohta, mis on praegusel erakordsel ajal kas eriti kõnekad või pakuvad lihtsalt väärt elamust. Kirjanik Jan Kaus soovitab Jorge Amado novelli «Quincas Vesikuradi kolm surma».

Loomingu Raamatukogude lehitsemine antikvariaatides või kodudes, kuhu on ajakirja juba aastakümneid tellitud või kogutud, meenutab oma meeleolukuses pisut loomaaia külastamist. Et lähed kavatsusega vaadata elevanti või ninasarvikut ja need ongi ägedad, aga siis satud öökulli või nokklooma juurde ja saad neid jälgides sama suure, vahel suuremagi elamuse. Loomingu Raamatukoguga on sama asi – vaimsete elevantide ja ninasarvikute nagu Camus’ «Võõras» või Bulgakovi «Koera süda» vahelt võib leida mingeid esmapilgul pisemaid või mitte nii tuntud elukaid, aga nendega koosveedetud aeg osutub ometi väga väärtuslikuks.

Sedasi olen harjunud külastama ka oma kodust Loomingu Raamatukogu riiulit, kus on veel omajagu lugemata kraami. Viimane elukas, kelle lasin hinge ringi lippama, oli brasiilia klassiku Jorge Amado (1912–2001) novell «Quincas Vesikuradi kolm surma», mille eestindus ilmus 1987. aastal Meelike Palli tõlkes. Ajal, mil meid ümbritsevad üsna sünged uudised ja lohutud perspektiivid, on tore saputada mõtteid mõne humoorika lugemisega. Kaldun nende poole, kes leiavad, et naer aitab ehk mõnevõrra paremini raskeid aegu üle elada kui naeru puudumine või sellest hoidumine.  

Seda enam et Quincas Vesikuradi loo peamine teema on surm. Ajuti tundub, et hispaanlastel ja ladina-ameeriklastel laiemalt on surmaga mingi oma teema. Tsiteerin Federico Garcia Lorcat: «Kõigil maadel tähendab surm lõppu. Ta tuleb ja eesriie sulgub. Hispaanias mitte. Hispaanias eesriie tõuseb… Surnu Hispaanias on elavam surnust ükskõik kus maailmas: tema profiil lõikab nagu habemenoa tera. Nii naljaheitmine kui vaikne mõtisklus surma üle on hispaanlastele omane.» Kuigi Amado kirjutas portugali, mitte hispaania keeles, toimub tema novellis midagi Lorca väitele vägagi sarnast – vana joodik, naiste-, napsi- ja naljamees Quincas Vesikurat viskab vedru välja, aga see on loo algus, mitte lõpp. Vesikuradi semud tulevad teda leinama, kusjuures neile tundub, et Vesikurat suhtleb nendega, naeratab ja mühatab ning soovib lonksu viina. Selle peale hakkavad semud koos surnuga pidutsema. Järgneb groteskne ja jabur pilgar, mis mõjub ühtaegu surelikkuse-teemalise naljaheitmise ja mõtisklusena. Amado novelli võibki võrrelda öökulliga. Vergilius lasi sel kummalisel linnul surma ennustada, ent kusagil kuuseoksal istudes ja maailma jõllitades mõjub öökull pigem naljakalt kui hirmutavalt.