/nginx/o/2020/04/14/13053685t1hc807.jpg)
«Ärevil inimesed» on teos, mis mind ka viimaks Fredrik Backmani austajate paati tõi, kirjutab raamatublogija Mariann Vendelin. Kui tema teised teosed on uudishimulikuks teinud kiitva kõmu pärast, siis selle puhul paelus mind sisukirjeldus - korteriesitlus, pantvangikriis ja suletud ruumi mõistatus. Tahtsin väga teada, kas sellisest kombost saab tõesti hea raamatu kirjutada ning näha, miks kirjanik nii populaarne on.
Tänapäev, Rootsi väikelinn. Aasta eelviimasel päeval astub ühte pangakontorisse röövel, must mask peas ja püstol käes ning nõuab 6500 krooni. Tegu on aga sularahavaba pangaga. See pisiasi ajab muidugi plaani sassi ja paanikas röövel põgeneb üle tee olevasse kortermajja. Tema õnneks või õnnetuseks on üks uks lahti ning sisse astudes leiab röövel end korteriesitluselt. Nii saab ebaõnnestunud pangaröövist pantvangidraama. Olukorda hakkavad lahendama kaks kohalikku - isa ja poeg. Neil õnnestub röövlit veenda, et too vangidel minna laseks ning peagi kostub püstolilask, aga kui politseinikud korterisse sisenevad, ei ole röövlit kuskil.
«Ärevil inimesed» on omamoodi paroodia moodsatest põnevikest, mis on täis ootamatuid loopöördeid, aga kõigel on absurdimaik ning lugu balanseerib täpselt uskumatu ja usutava piiri peal. Esmamulje oli küllaltki kaootiline - tegevus liigub ajas edasi ja tagasi, hüpates ühe tegelase juurest teise juurde, rääkides kord pantvangidest või nende minevikust, siis ülekuulamistest, politseinikest jne. Loo kulgedes muutub see kõik üpris kähku üllatavalt loogiliseks. Korra tundus mulle küll, et seda kõike on minu jaoks natuke liiga palju. Üks hilisematest loopööretest parandas aga selle vea ära. Teise miinusena tooksin välja, et tegelased tundusid mulle liiga valjud, aga nendega harjusin ka loo kulgedes ära. Kõik mulle küll sümpaatseks ei saanud.
Kõike, mis raamatus toimub, on raske kokku võtta, ilma enamikku sisu ümber jutustamata. Kõige rohkem paelus mind muidugi müsteerium - kuhu kadus röövel. Võrdleksin seda romaani puslega, mille karbist põrandale kallad. Alguses ei näe kogu pilti ega isegi mitte kõiki tükke, sest osad on tagurpidi. Keerad neid ümber ja sorteerid ja lõpuks on kõik selge. Oli värskendav lugeda lugu, kus kuriteoga ei kaasne verd. Politseinikest suutsin küll mõistatuse kiiremini lahti harutada, aga taipamiseks kulus mul ikka väga kaua aega.
Sain aru ka sellest, miks autorit palavalt armastatakse - ta suutis üpriski õhukesse raamatusse paigutada nii palju olulisi teemasid ja öelda olulisi asju, kasutades minimaalselt sõnu. Käsitleti mitmeid teemasid: vanemate-laste vahelised suhted, enesetapp, surm üldisemalt, vananemine jne. Kui nägin lugemise väljakutses teemat - «tahad nutta ja naerda ja autorit kallistada», siis pööritasin silmi, et sellist teost ei eksisteeri. Eksisin. «Ärevil inimesed» on täpselt selline raamat, mis paneb kõva häälega naerma ja nutma ning kirjanikku võiks ka kallistada. Geniaalne!
Fredrik Backman on 1981. aastal sündinud rootsi kirjanik. Mees kasvas üles Helsingborgis, kuhu pere kolis peagi peale tema sündi. Tema ema oli rootsi keele õpetaja ja isa jurist. Mees kannatas lapsena ärevuse all ning tal oli raskusi uute sõprade saamisel, seega luges ta rohkelt raamatuid ja eriti palju koomikseid. Pärast keskkooli lõpetamist alustas Backman usuteaduse õpinguid, kuid jättis need pooleli, et tõstukijuhiks saada. Kirjutamist on mees alati pidanud pigem hobiks kui karjääriks. Ometi jättis ta ameti, et tegeleda ajakirjandusega ning hakkas veidi hiljem ka blogima, kirjutades näiteks pulmadeks valmistumisest, isaks saamisest ja olümpiamängudest. Tema debüütromaani «Mees nimega Ove», mis ilmus 2012. aastal, saatis suur menu. Oma edust hoolimata elab mees harilikku pereelu Stockholmis oma abikaasa ja kahe lapsega. Lapsepõlvest tuttav ärevus kimbutab meest ka täiskasvanueas ning 2017. aasta lõpus sai tal seda kõike - reisimist, publitseerimist, raamatutuure - liiga palju. Ta suundus psühholoogi juurde, et stressi ja paanikahoogudega toime tulla ning hoolimata heitlustest ilmus 2019. aastal tema seitsmes romaan «Ärevil inimesed». Ta ei oska öelda, kust täpselt idee romaani jaoks tuli. Backman mõtleb pidevalt pöörastele stsenaariumitele, sest vajab väga põgenemist reaalsusest ning parimad neist saavad romaanideks. Selle juured võivad peituda ajas, kui ta ise koos naisega korteriesitlustel käis ning võõraste inimeste keskel seistes mõtles, milline õudus oleks nendega koos lõksu jääda. Raamatut kirjutades on kirjaniku jaoks oluline, et tema tegelased oleks nagu päris inimesed. Mõnesse valab ta ka ennast, näiteks «Ärevil inimesed» puhul sai Zara endale kirjaniku ärevuse, frustratsiooni ja kurbuse. Loo tumedaimate osade kirjutamiseks pidi Backman kaevuma sügavale enda sisse, kuni tundis end samamoodi kui 20-aastaselt kui kaotas ühe oma parima sõbra.
«Ärevil inimesed» on mitmetahuline romaan ebaõnnestunud pangaröövlist, pantvangidest, korteriesitlusest, suletud ruumi müsteeriumist, idiootidest, politseinikest, ühest sillast ja paljust muust. See lugu lausa kubiseb üllatustest! Mind vapustas, kuidas kirjanik suutis väheste sõnadega nii palju öelda ja erinevaid tundeid-mõtteid tekitada. Kindlasti lugege! See sobib eriti täpselt neile, kellele meeldib, kui loos on mingi müsteerium, mida lahti harutada, aga ei taha verd ega vägivalda.