Kaisa Kaera raamatusoovitus: Lauren Elkini flaneerimise õppetunnid

Lauren Elkin «Flâneuse».

FOTO: Kaisa Kaer

Kuna koroonaviiruse pandeemia tõttu lükkus kirjandusfestival HeadRead sügisesse ja lähinädalail on kõigil vaja keskenduda tubastele tegevustele, jagab festivali toimkond HeadRead blogis soovitusi raamatute kohta, mis on praegusel erakordsel ajal kas eriti kõnekad või pakuvad lihtsalt väärt elamust. Kaisa Kaer soovitab Lauren Elkini teost «Flâneuse».

Kui kõik ausalt ära rääkida, siis Lauren Elkini raamatu ostsin tegelikult juba ligi kaks aastat tagasi. Iroonilisel kombel võtsin selle kätte nüüd, kus kogu raamatu teema on sattunud täiesti uude konteksti. Võtkem kas või sissejuhatuses esitatud küsimused: Kas me oleme üksikisikud või osa rahvahulgast? Kas me tahame silma paista või massi sulanduda? Kas see ongi üldse võimalik? Kuidas me – sõltumata soost – soovime avalikkus kohas teistele näida? Kas me tahame pilku püüda või selle eest varjule jääda? Olla iseseisev ja nähtamatu? Olla tähelepanuväärne või jääda tähelepanuta? Karantiini tingimustes on need omandanud sootuks teise värvingu.  

Võõrsõnastikus on sõna «flanöör» («flâneur») selgituseks antud «sihitu hulkur, päevavaras». Prantsuskeelsest verbist «flâner» tuletatud meessoost nimisõna naisvastet «flâneuse» ei ole laialt kasutatud, peamiselt seetõttu, et kultuurilooliselt on peetud seda nähtust olematuks: naistel lihtsalt ei olnud sobilik või võimalik tundide viisi üksinda ringi uidata. Isiklike kogemustega pikituna vaatleb Elkin aga silmapaistvaid naisi, kelle loomingus on flaneerimine mänginud olulist rolli: Jean Rhys, Virginia Woolf, George Sand, Sophie Calle, Agnès Varda ja Martha Gellhorn. Kuna flanöörid tegutsevad eelkõige suurlinnades (nagu linnul õhk ja kalal vesi, on flanööri elukeskkond rahvahulk, kirjutas Charles Baudelaire), keskendubki raamat peamiselt Londonile ja Pariisile, tehes põikeid ka Tokyosse, Veneetsiasse ja New Yorki. 

Lauren Elkini isa oli arhitekt (kelle lemmikõppejõud oli muuseas Louis Kahn), nii et psühhogeograafia on olnud tema elu osa juba varakult. Kui ta kirjeldab vaevu talitsetud raevuga USA äärelinnade inimvaenulikku planeeringut, on selge, miks ta armus Pariisi. Sama huvitav on lugeda tema frustratsioonist, kui ta üpris vastumeelselt Tokyosse kolib ja tal ei õnnestu leida üles seda toredat linna, mille ta teab seal kusagil peidus olevat.  

Elkini «Flâneuse» meenutas kohati Olivia Laingi raamatut «The Lonely City» – mõlemad vaatlevad pihtimuslikus, kuid mitte pealetükkivas vormis suurlinnaelu ja selle mõju loomingule. Üks oluline nüanss flaneerimise juures ongi selle kajastamine mingis loomingulises väljundis. Kas flaneerimine on üldse toimunud, kui seda pole kirjas/joonistustes/fotodel/maalidel jäädvustatud?

Flaneerimise keskne teema on vabadus – kui varem keelas seda naistele ühiskondlik surve, siis tänapäeval on lisaks rahale ilmselt kõigi jaoks olnud takistuseks ka ajanappus: alati on ju kohutavalt kiire. Kirjeldades Eugene Atget’ fotosid 19. sajandi lõpu Pariisist, nendib Elkin tabavalt, et «kui tahad kindlustada surematuse, võta tempo maha» – pika säriaja tõttu eelistas toonane fototehnika neid, kes kauemaks seisatasid. Võib vaid oletada, kas praegusel koroonarütmil on selles plaanis meie edaspidisele elustiilile ulatuslikum mõju, kuid paigal olles rändamine on kahtlemata asi, mida me kõik praegu põhjalikumalt avastame.