«Ma ei uskunud iialgi, et see võiks ka päriselt juhtuda. Ma ei uskunud iialgi, et see võiks minuga juhtuda»

FOTO: Shutterstock

Loe katkendit Emma Karinsdotteri uuest lasteraamatust «Tuhande tähe saar». See on seikluslik ja põnev, aga ka liigutav lugu sõprusest ja igatsusest. Emma Karinsdotteri südamlik fantaasia tuletab meelde Astrid Lindgreni raamatute imelist maailma.

Emma Karinsdotter «Tuhande tähe saar».

FOTO: Kirjastus Varrak

Pixie kadumise pärast ma nähtavasti unustasingi kõige tähtsama. Magasin sel ööl rahutult ja ärkasin järgmisel hommikul vara. Väljas oli ikka veel pime, kell oli kõigest kaheksa. Tundus raiskamisena nii vara ärgata, sest meil oli koolivaheaeg. Olin näinud segaseid unenägusid rooside järele lõhnavatest tortidest ja hiiglaslikus talvejopes isast. Jopel oli tuhat taskut, igas taskus kaisuorav. Oravad vaatasid mind suurte silmadega, aga isa küsis kogu aeg: «Mis oravad?», kui ma tema punnitavatele taskutele osutasin. Olin unine ja poolenisti veel unes. Ajasin end istuli ja haigutasin. Siis märkasin seda.

«Lyra asjad».

Kast seisis kirjutuslaua all ja ootas mind. Elutoa uks oli kinni. Korteris valitses täielik vaikus. Isa magas vist alles. Hiilisin voodist välja nii vaikselt kui sain ja tõmbasin kasti kirjutuslaua alt välja. Hingasin sügavalt sisse.

Siis kergitasin kaant.

Tühi. Kast oli tühi. Ma ei tea, mida ma olin oodanud. Võib-olla kirju, fotosid või – kui tõesti veab – ema vana päevikut. Midagi, ükskõik mida, mis oleks võinud mulle rääkida, kes mu ema oli. Aga seda polnud ma oodanud.

Uurisin kasti hoolega, kuid ei leidnud midagi. Mitte midagi! Tõin koguni taskulambi. Kast oli endiselt tühi, ükskõik kui hoolikalt ma seda ei valgustanud, ja pettunult panin ma taskulambi põrandale. Kui ma käega üle krobelise puu tõmbasin, tundsin jälle kummalist roosilõhna. Enne, kui ma kasti leidsin, ei teadnud ma, et lõhn võib ilus olla. Tahtsin olla seal, kus lõhn oli kõige tugevam, emale ja roosidele lähemal.

Vaatasin ringi, uks oli ikka veel kinni. Ma ei tea, miks ma nii tegin, tagantjärele mõtlen, et see oli päris imelik tegu. Aga küllap tehakse mõnikord ilma põhjuseta veel imelikumaidki asju.

Ma pugesin kasti. Seal sees lõhnas nagu roosiväljal. Tahtsin iga väikest lõhnapuhangut ainult endale hoida, tahtsin end ema punaste rooside nähtamatusse tekki mässida. Panin põse vastu karedat puud ja tundsin täielikku rahu. Võtsin ettevaatlikult kaane ja tõmbasin kastile peale. Kastis sees oli pime ja vaikne, see oli nagu omaette emmemaailm. Oleksin tahtnud sinna igaveseks jääda. Ja kuigi oli hommik ja ma olin äsja ärganud, tundsin järsku imelikku väsimust. Mõtted venisid aeglaselt nagu mesi. Haigutasin ja tõmbasin ennast kerra. Siis panin silmad kinni ja vajusin sügavasse, sügavasse unne.

Seda, mis edasi juhtus, ei oska ma seletada. Loomulikult olen ma muinasjutte kuulnud ja lugenud raamatuid põnevatest seiklustest, mis täpselt niimoodi algavad. Aga ma ei uskunud iialgi, et see võiks ka päriselt juhtuda. Ma ei uskunud iialgi, et see võiks minuga juhtuda. Ma tean, et see jutt kõlab täiesti pööraselt. Aga sa pead mind sellest hoolimata uskuma: ma libisesin ühte teise maailma.

Kui ma ärkasin, olin ma ikka veel kastis. Oli pime. Ainult läbi kaaneprao tungis sisse peenike valgusviirg. Kast kiikus justkui hüpeldes üles ja alla. Mul hakkas süda pahaks minema. Siis kuulsin loksumist.

Kergitasin aeglaselt kaant. Valgus pimestas mind, päike oli nii ere, et pidin silmi pilgutama, aga see, mida ma nägin, pani mind uskuma, et näen seda unes. Kast ei olnud enam meie korteris, ei, see kiikus keset merd.

Kuhu ma ka ei vaadanud, nägin sätendavat, sädelevat, voogavat merd. Vastu lõi soola ja adru lõhn, nagu oleksin ma merekarbi avanud. Eemal meres ujusid ilusad värvilised ennenägematud kalad. Tõmbasin pidžaamajaki varruka ettevaatlikult üles ja libistasin käe vette. Vesi oli täiesti leige! Lained kerkisid ja vajusid aeglaselt nagu mere hingetõmbed. Me olime kuhugi teel, lained ja mina, ehkki ma ei teadnud, kuhu. Uurisin ümbrust. Kaugel eemal nägin ma maad!