Samanta Schweblini lühiromaan viib maailma, mis on läbi imbunud nähtamatust mürgist

Kõlab nagu ennetav plagiaat, aga tõepoolest, Schweblini romaani tegelasi tabab üksteise järel mingi tundmatu haigus, keegi ei tea, kust see tuleb ja kuidas levib. 

«Nähtamatu niit» ei räägi siiski tegelikult koroonaviirusest, vaid on inspiratsiooni saanud autori kodumaa Argentiina keskkonnaprobleemidest. Aga teadmatus ja hirm on õhus, ja need on ajatud ning Schweblini jutustamisviis väga sugestiivne. Oma kunstilisi tõekspidamisi on ta ise kirjeldanud järgmiselt: «Kirjandus on tõhusaim viis sukelduda pimedusse, meie kõige pakitsevamatesse hirmudesse ja ihadesse, kõigesse tundmatusse ja sõnastamatusse, ning naasta seejärel tegelikkusesse mingisuguse uue teadmisega ja nii terve nahaga kui võimalik.»

Argentiina kirjanik Samanta Schweblin (sündinud 1978) on üks omapäraseimaid hääli Ladina-Ameerika noorema põlvkonna kirjanike seas, tema teosed on pälvinud mitmeid kirjandusauhindu ja neid on tõlgitud enam kui kahekümnesse keelde.

Pingestatud õhustikuga lühiromaan «Nähtamatu niit» viib meid maailma, mis on läbi imbunud nähtamatust mürgist: see tapab loomi, võtab võimust inimeste kehade üle ja halvab nende meeled. Puhkusest maal kujuneb painaja ning hämaras, elu ja surma vahetsoonis viibivad tegelased püüavad sündmusi mõttes taastades toimunut mõista.

Schweblini elu ja loomingut tutvustab lähemalt Ruth Sepa saatesõna, mis annab lisaks väikese ülevaate uutest suundadest Ladina-Ameerika tänapäeva kirjanduses ja ka keskkonnaprobleemidest, mis on romaanile ainest andnud.