Lapitöömeister Marja Matiisen: mõnda oma näitusetööd vaadates ei usu ise ka, et mina nii suure töö valmis olen teinud!

Linda Pärn
, raamatuportaali toimetaja
Copy
Lapitöömeister Marja Matiisen.
Lapitöömeister Marja Matiisen. Foto: Erakogu

Pika kogemusega lapitöömeister ja tekstiilikunstnik Marja Matiisen avaldas uue raamatu «Teksased lapitöös», milles õpetab, mida ja kuidas vanadest teksastest teha saab. Raamatus annab ta käsitööhuvilistele edasi oma viimase kümne aasta jooksul saadud teksamaterjali töötlemise oskused, kogemused ja autoritehnikad.

Raamatu «Teksased lapitöös» on üle 300 idee ja õpetuse ning üle 1200 pildi. Selles on jõukohast meisterdamist lastele, õmblemist nii algajatele kui ka meistritele – vaipu, kotte, tekke, katteid ja ka rahvusvaheliselt auhinnatud seinatekstiile.

Marja Matiisen «Teksased lapitöös».
Marja Matiisen «Teksased lapitöös». Foto: Raamat

Raamatu materjalide soovitustes on suur rõhk taaskasutusel, milleks autori sõnul on väga palju võimalusi. Näiteks sobivad jopekangad kotivoodriks, lukud kinnisteks, kardinad tekialuseks, trukid kaunistuseks, vööd sangade tugevduseks, kaelapaelad ja vanad õlarihmad kaetuna uuesti kasutusse. Teksapükstest on aga selle raamatu toel võimalik ära kasutada kuni 95 protsenti.

Enne lõikama asumist soovitab Marja Matiisen teksakanga kasutamise põhimõtted läbi lugeda, et kääridega valesid otsuseid ei teeks.

Kuidas te avastasite enda jaoks just teksamaterjali ja miks see teile nii väga meeldib?

Teksakangas on nõukaaegsetele inimestele ikka väärtuslik olnud. Ka katkiseid pükse ei tõusnud käsi ära viskama. Mehe esimestest kulukatest tegin kõigepealt pisipojale püksid, siis pesupulgakoti ja lõpuks pisikestest tükikestest seinavaiba. 

2008. aastal pääses minu teksavaip ühele tunnustatud euroopa näitusele. Esimesele teksastest seinatekstiilile järgnesid teised ja tulid ka rahvusvahelised tunnustused. Sain aru, et minu uudne materjalikasutus ja autoritehnikad kõnetavad ka teisi ja see tiivustas jätkama.

Kott raamatust «Teksased lapitöös».
Kott raamatust «Teksased lapitöös». Foto: Pilt raamatust

Leiutasin uusi tehnikaid ja kohandasin klassikalisi lapitehnikaid selle paksu ja kohmaka kanga õmblemiseks tavalise õmblusmasinaga. Kontrast teksamaterjali pealmise ja alumise poole vahel andis mustrite ja lapipindade loomiseks palju võimalusi. Värvlid, taskud, tepingud, õmblusvarud, harutamisel tekkinud niidid jms inspireerisid katsetama.

Paljud käsitöölised otsivad ideid internetist. Kuidas te meisterdamiseks jätkuvalt uusi mõtteid leiate ja mille poolest raamat Pinteresti-nippidest erineb?

Mind inspireerib materjal. Mida rohkem ma teksakangaga tegelesin, seda rohkem tuli ideesid. Tavaliselt tuleb järgmine uus mõte juba eelmise mudeli või tehnika õmblemisel. 

Mulle meeldib ise leiutada ja luua. Oma uut teksaraamatut tehes vaatasin internetist teksaasju esimest korda alles siis, kui raamatu sisu hakkas valmis saama. Jätsin siis kõik ideed, mis sealt minu omadele vastasid, oma raamatust välja.  

Minu raamat on kogemuse- ja tehnikapõhine. Käsitööettevõtjana olen oma töötoas kümme aastat pea iga päev teksaseid harutanud ja lõiganud, neist uusi tehnikaid ning mustreid leiutanud, lapipindasid ja praktilisi asju õmmelnud. Nüüd jagan ka raamatulugejaga peensusteni oma kogemusi ja oskusi! Nende esimesed teksatööd õnnestuvad selle raamatu järgi kindlasti paremini kui minu esimesed!

Kõik raamatu mudelid olen vähemalt 3-4 korda läbi õmmelnud, et leida võimalikult ökonoomne ja lihtne õmbluslahendus ning töökirjeldus. Minu loodud tehnikaid saab kasutada erinevates töödes; nii riietuse, sisustuse kui ka aksessuaaride õmblemisel. 

Värvlitest vaip raamatus «Teksased lapitöös».
Värvlitest vaip raamatus «Teksased lapitöös». Foto: Pilt raamatust

Kas teil on nõuandeid neile, kes pole lapitööga varem üldse tegelenud? Kuidas sellega pihta hakata?

Õpetan juba üle 27 aasta lapitööd Tallinna Rahvaülikoolis. Minu esimene raamat «Lapitöö eesti kodus» on sisuliselt selle kursuse konspekt. Tasub küsida oma lähedastelt, ehk seisab see raamat kellelgi riiulil jõude. Samm-sammult sealt õpetusi järgides on kergem alustada. 

Sügisel võib ka kursustele tulla, siis annan seal otsa kätte.

Teksaraamat on mul ka nii üles ehitatud, et algaja jaoks on esimesed töövõtted eespool. Lihtsate ruudupindade moodustamise, lapiteki kokkupaneku ja viimistlemise õpetused kehtivad sarnaselt kõikide kangaste puhul.

Lastega koos meisterdasime konservipurkidest pliiatsitopse. Ka punumis- ja rullimistöödega saavad nad hästi hakkama.

Olete lapitööga tegelenud juba pikka aega. Mis on teid käsitöö juures hoidnud?

Oma esimese lapiteki tegin oma noorima poja sündi oodates aastal 1989. Siis polnud ei ajakirju ega õpetusi. Kõik tuli ise leiutada. Leiutasingi, aga veidi nagu salamahti. Endale vähemalt tundus, et see pole «päris õige» käsitöö.

Eesti esimesel lapitöönäitusel, 1992. aastal, sain silmiavava šoki. Adusin, et lapitöö on maailmas päriselt ka olemas ja et ma olin oma töödega juba iseseisvalt kuhugi jõudnud. Nägin ka esimest korda lapitöö ajakirju ja raamatuid. Hakkasime lapitööhuvilistega kohtuma, kursuseid korraldama, korrapäraselt näituseid ning lapitehnikas riiete esitlusi tegema. Mõne aasta pärast lõime koos Eesti Lapitöö Seltsi. Sellises toredas seltskonnas arenedes ja erinevaid väljakutseid vastu võttes, pole lapitöö mulle kunagi igavaks ega tüütuks muutunud.

Lapitehnika on väga aeganõudev töö. Kas te oletegi loomult kannatlik inimene?

Ei saa öelda, et oleksin alati kannatlik, mul on töötoas kümneid pooleliolevaid töid, sest kibelen aina uusi ja uusi asju katsetama. Sellisel rutiinivabal töömeetodil on ka hea pool - ma ei tee kunagi tööd - mängin vaid lappidega. Kui ühest tööst tüdinen, võtan ette teise pooliku. Samas pole mulle kunagi meeldinud tööd ümber ega üle teha. Planeerin ja pingutan, et asjad kiiresti ja kohe esimese korraga korralikult tehtud saaks.

Aga mõnda oma eriti töömahukat näitusetööd vaadates ei usu vahel ise ka, et mina selle nii suure töö valmis olen teinud!

Seinatekstiil «Vastasseis» 2012.
Seinatekstiil «Vastasseis» 2012. Foto: Pilt raamatust

Kust te ise uusi materjale ja teksat lapitööks saate?

Olen kümne aasta jooksul oma teksatöödes kasutanud üle 1000 paari teksaseid. Alguses ostsin pükse «teise ringi» poodidest, aga ei raatsinud neid ikka katki lõigata. Liiga ilusad ja kantavad olid need. Alles siis, kui Uuskasutuskeskus mu raamatu tegemist oma väljapraagitud teksastega toetama hakkas, lõi mu inspiratsioon õitsele. Sain materjalipuudust kartmata julgelt katsetada, erinevaid esemeid ja tehnikaid üha uuesti läbi õmmelda.

Sellest tekkis mul idee üleskutseks, millega Uuskasutuskeskus rõõmuga kaasa tuli. Nimelt on nad lahkelt valmis müügikõlbmatu, kuid käsitööks sobiva materjaliga tasuta varustama ka teisi käsitöö tegijaid. Peab vaid helistama nende lähimasse poodi ja oma materjalisoovist teada andma. Siis on annetuste sorteerijatel aega sobiv materjal välja korjata ja kui liikumine vabaks läheb, saate neile juba järele minna.

Uuskasutuskeskuse andmetel sobib kokku kogutud rõivastest müüki vaid 30 protsenti. Ülejäänule otsitakse lahendusi. Ühe väikese sammu õiges suunas saaksime teha koos!

***

Õige pea, kui kriisiaeg möödas, tuleb Solarise Apollo raamatupoes Marja Matiiseni raamatu esitlus, mida saadab ka lapitöönäitus. Sellest anname raamatuportaalis kindlasti aegsasti teada. Seni saab aga juba raamatut e-poest koju tellida.

Uuskasutuskeskusest materjali saamiseks leiad nende lähimad kontaktid siit! Käsitöömeister Marja Matiiseni lapitöö algusaja tegemistest saab lisa uurida: www.marjamatiisen.com

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles