Kui lähed Rooma ja jõuad iseendasse

Pildil Viivi Luik.

FOTO: Sille Annuk

Raamatublogija Mariann Vendelin kirjutab, et võttis eesmärgiga lugeda rohkem eesti kirjandust kätte Viivi Luige «Varjuteatri» ja avastas enda üllatuseks, et sellest teosest on kirjutanud ka paljud teised eesti blogijad. 

1949-2010. Viivi Luige teekond Rooma algas 3-aastaselt. Koos vanaemaga viibib väike tüdruk märtsiküüditamisel tühjaks jäänud majas, kus küüditajate poriste saapajälgede vahel vedeleb maas uhke paks raamat, lahti täpselt Colosseumi pildi kohalt. See pilt tõmbab teda enda poole. Mõttevälgatus viib külmast toast 49 aastat edasi, juba päris Rooma Colosseumi juurde, kus sajab paduvihma ja lööb välku. Järgmine mälupilt, mis esile kerkib, näitab mõnda muud hetke teekonnal Rooma. Olgu see siis: 1991, Tallinn, rusikasse surutud nuga taskus; 1989, New York, öömaja sõjaveterani korteris; 1994, Helsingi, vastuvõtt Brasiilia saatkonnas.
Seal Euroopa vanas südames, kus viimase sajandi jooksul on pealtnäha nii palju muutunud, pole muutunud mitte midagi.
Kui ringi vaatasid, polnudki nagu midagi. Tuvi nokitses, vanaeit kerjas, tüdrukuke sõi jäätist, signored ja signorad flaneerisid oma pankadesse ja büroodesse, taskuvargad valisid ohvreid välja. Umbes sama võib näha ju igas linnas.
Selle vahega, et ükski teine linn pole Rooma.

Viivi Luik «Varjuteater».

Mihkel Maripuu

«Varjuteater» on romaan, mis koosneb pea katkematust mõttelõngast. Lugu ei kulge lineaarselt ei ajas ega ruumis, vaid liigub vabalt. Tead ju küll, kuidas mõni detail toob meelde mõne mälestuse ja sellest mõeldes meenub hoopis järgmine asi ja nii see raamat kulgebki. See on paras sasipundar, mille ühes otsas on Colosseumi pilt 1949. aastal ning teises otsas on elu Roomas. Iga detail ja teema on teistega seotud, aga kogu seda peenet ühenduste võrku ma ei tajunud ja sinna kadus mu jaoks ka raamatu võlu. Oli kirkaid mõtteid ja põnevaid seiku, aga need kadusid muu teksti, varjude, vahele ära. Üks niidijupp, mis kaduma läks, oli näiteks juba teose sametine kaas - raamatukogu köide on kiletatud.
Kes on talve üle elanud, need saavad kokku tuleval kevadel. Põhjamaal teavad kõik, et enne kevadet tuleb talv.
Roomas seda ei teata.
Roomas on talv nagu maailmalõpp. Kellelgi pole meeles, et selle järel veel midagi tuleb. Pimedust ja talve nähakse igal talvel esimest korda elus. Bussipeatuses lõdisevad inimesed on nagu vaesed põgenikud, olgugi neil saapad jalas, kasukad seljas ja sallid kaelas.
Eredamalt jäid romaanist mulle meelde absurdimaigulised juhtumid, mida kirjeldati - hambaarsti juures käimine, varastatud rahakott, Coco Chanel. Need olid kõik sellised lood, mis mulle tundub, et sünnivad ainult eriliste inimestega. Kõige rohkem nautisin tegelikult lugu sellest, millised on Rooma korterid. Need kirjeldused olid täpselt minu tassike teed. Viivi Luige kirjeldused elust võõras riigis on ikka hoopis midagi muud, kui mõni suvaline Minu-sarja raamat. Mul on lausa piinlik sellist võrdlust tuua. Ta oskab nii hästi näha neid väikeseid asju või harjumusi, mis mõnda rahvust või kohta iseloomustavad ning seda ka edasi anda. Tegelased ärkasid lehtedelt ellu ning kohad ilmusid silme ette, aga ainult viivuks, sest juba liikusid mõtted mujale. 
Ma ei teadnud siis, et elu on alati köietants, noateral käimine ja see, mis täna on, võib homme kadunud olla. Ma ei teadnud veel, et elu pisiasjad, mida sa nii tüütuks pead ja teisega jagad, ongi õnn. Et pesu kokkupanek, leiva ja kartulite koju tassimine, tee keetmine, särkide ja taskurättide triikimine võib olla õnn.
Sa võid oma vanad mõtted veel aastate ja aastakümnetegi pärast üles leida, kui lähed tagasi samasse kohta, kus sa neid mõtlesid. Alles siis, kui need kohad ja paigad on maa pealt kadunud, kaovad ka nendega seotud mõtted. Sel põhjusel hävitataksegi vallutatud maades kõigepealt kõik endine ära, lammutatakse maha ja kujundatakse ümber. Kui pole enam alles mõtlemise paika, pole alles ka mõtet.

Viivi Luik on 1946. aastal sündinud eesti luuletaja ja kirjanik. Ta on pärit Viljandimaalt. Juba lapsepõlves olid tulevase kirjaniku elu sisuks raamatud. Kirjandusmaastikule tõusis ta 18-aastaselt luulekoguga «Pilvede püha», mida tunnustasid ka kriitikud. Luige sõnul ei kirjutanud ta selleks, et teised teda kiidaks, vaid soovis väljendada seda üht ja ainsat inimesekogemust, mida ainult tema võis väljendada. Ta töötas mõnda aega arhivaari ja raamatukoguhoidjana ning seejärel sai naisest 1967. aastal kutseline kirjanik. 1985. aastal ilmus tema esimene romaan «Seitsmes rahukevad», mis põhineb autori lapsepõlve mälestustel. Oma loomingu eest on ta pälvinud mitmeid preemiaid. 1974. aastal abiellus naine diplomaadi ja kirjaniku Jaak Jõerüüdiga. Viivi Luik on maailmakodanik, kes on elanud Helsingis, New Yorkis, Berliinis ja Roomas. Viimases kahes tundis ta end kõige rohkem iseendana. Ta ütleb, et iga inimene peaks elama võimalusel mõnda aega kuskil teisel maal, et saada aru, kust ta ise pärit on. «Varjuteater» on naise kolmas romaan, mis on jällegi autobiograafiliste sugemetega ning kõneleb naise teekonnast Rooma. Kirjaniku sõnul pole sel pistmist reisikirjade või mälestustega. Alles kohale jõudes sai ta aru, et on eluaeg sinna teel olnud. Abikaasa sõnul on «Varjuteater» tema ühe eluetapi üldistav ja vabastav kokkuvõte. 

«Varjuteater» on romaan, aga natuke nagu ei ole ka, selles peituvad Viivi Luige mälestused ja reisikirjeldused. Lugu ei ole kronoloogiline, vaid hüppab eri aegade ja paikade vahel nagu mõtted. Teiste blogipostitusi ja arvamusi sirvides jäi silma, et kõik kiitsid teost. Mina sellest võlust aru ei saanud. Peamiselt tundsin, et ma ei suuda kõiki peeneid seoseid hoomata. Raamatus oli situatsioone, millest lugemist väga nautisin ning kirjeldused andsid aistinguid hästi edasi, aga see kõik kahvatus kaootilise üldmulje kõrval. Ju siis ei olnud minu jaoks hetkel õige aeg seda lugeda. Teistele soovitan ikka, juba ainuüksi selle pärast, kui soovid näha, kuidas väikesed mööduvad detailid siduda kokku elukestvaks teekonnaks!