Tankisihturi lugu ühest Teise maailmasõja kõige legendaarsemast tankiduellist

USA tank M4a1 Sherman on jäetud Belgias Teises maailmasõjas USA 2. ja 3. soomusdiviisi hukkunute mälestusmärgiks. Belgia, La Roche.

FOTO: Shutterstock

Kirjastuselt Äripäev ilmus Adam Makose New York Timesi, Wall Street Journali ja USA Today bestseller «Löögirusikas» alapealkirjaga «Ameerika tankist, tema vaenlane ja sõjakeerises ristunud elud».

Adam Makos on raamatusse «Löögirusikas» kirja pannud haarava loo USA 3. soomusdiviisi võitlusest Teises maailmasõjas Natsi-Saksamaa vastu. See pole lugu masinatest, sellest, kuidas üks tank teisega võideldes hakkama sai. See on lugu inimestest. Autor paiskab lugeja loodusjõudude ja vaenlase tule kätte. Ta viib meid kokku vastaspoolega, lastes tunda Saksa tankisti ja risttule alla jäänud kahe noore naise üleelamisi. Ta näitab, kuidas need elud lõpuks ristusid viisil, mis mõjutas ellujäänuid rohkem kui pool sajandit hiljemgi.

Adam Makos on raamatusse «Löögirusikas».

FOTO: Äripäev

«Ühel 2012. aasta pühapäeval kõndisin ma Allentownis asuva tellistest ridamaja poole,» kirjutab Makos raamatu sissejuhatuses. «Ma tulin sinna lugu otsima. Mu omaaegne ülikoolikaaslane Pete Semanoff oli maininud üht Teise maailmasõja veterani, kes siin elas. Väidetavasti oli ta tankisihtur ühes sõja kõige legendaarsemas tankiduellis.

See oli tõsi. Clarence Smoyer teadis üht viimast Teise maailmasõja seni rääkimata lugu ja oli valmis seda jutustama.

Püüdes selles raamatus ajalooliste üksikasjade suurimat täpsust saavutada, käisime läbi Kolmanda riigi lahinguväljad – koos meestega, kes seal ajalugu tegid. 2013. aastal sõitis Clarence Smoyer veel kolme veterani seltsis Saksamaale ja lubas meil kaasa tulla, et intervjueerida neid samas paigas, kus nad kunagi sõdisid. Me jäädvustasime nende lood, et seejärel kontrollida kuuldud mälestusi arhiividokumentide põhjal.

See, mille me eest leidsime, oli rabav. Omaaegsed lahingukäsud. Meie sangarite intervjuud sõjakirjasaatjatele. Tankikomandöride raadioteadete üleskirjutused, mis võimaldasid meil nende tegutsemise minutilise täpsusega taastada. Ja palju muudki.»