R, 18.09.2020

Armuseiklustest pajatav romaan, mis pole ka labane erootikaraamat

Näitlejanna Maria de Medeiros filmis «Henry ja June» 1990. aastal.

FOTO: Rights Managed/UNIVERSAL PICTURES / Ronald Gran/Scanpix

Raamatublogija Mariann Vendelin luges Postimees Kirjastuse romaanisarjas ilmunud Anaïs Nini teost «Henry ja June» ning jagab meiega oma lugemiskogemust.

1931-1932, Pariis. Anaïs Nin on väsinud olemast korralik abikaasa oma pankurist abikaasale Hugole. Ta ihkab uusi kogemusi. Need saabuvad, kui naine tutvub kirjanik Henry Milleri ning tema abikaasa June'iga. Ta armub mõlemasse. Kui June sõidab ära Ameerikasse, siis puhkeb Anaïsi ja Henry vahel pöörane armuelu, kuid mõlemad teavad, et ei jäta oma abikaasasid. Kusjuures sellest naisele ei piisa, vaid erinevaid romansse on tal lühikese aja jooksul veelgi.
 
Esmamulje Henryst: Teda nähes mõtlesin, et seda meest võiksin ma küll armastada.
Esmamulje June'ist: Ehmatavalt kaame nägu, põlevad silmad. Selline on June Mansfield, Henry naine. Kui ta aia pimedusest minu ette valgustatud ukseavasse astus, nägin esimest korda kõige kaunimat naist maamunal.
 
Olen June'i ilu ja Henry geniaalsuse vahele lõksu jäänud. Olen mõlemale eri viisil pühendunud - osa minust hoiab kummagi poole. Ometi armastan June'i pööraselt, mõistusevastaselt. Henry pakub mulle elu, June surma. Ma pean valima, ent ei suuda. Anda Henryle kõik tunded, mis mul June'i vastu on tekkinud, on täpselt sama, nagu anda talle kogu oma ihu ja hing.
 

Anaïs Nin «Henry ja June».

Postimehe kirjastus

Anaïsi päevik on väga kaootiline, ühest mõttest saab teine ja siis kolmas, enne kui algse juurde tagasi pöördutakse. Puuduvad peatükid, aga õnneks on olemas lõigud ja märku antakse kuude möödumisest, seega päris liigenduseta teos ei ole (erinevalt Will Selfi romaanist «Vihmavari», mille lugemist siiani õudusega meenutan). Romaani oli siiski väsitav lugeda ja mõte kippus rändama minema. Tihti ei mäletanud ma lõigu lõppu jõudes, millest oli juttu selle alguses ning alustasin uuesti. Anaïs kordab ka ise end päris palju. Sellist hetke, kus raamat täielikult endasse oleks haaranud, ei olnudki, kuid heietuste vahepeal leidus palju huvitavaid mõtteid, mida usinasti märkmepaberitega tähistasin. Nende lisamine röövis muidugi jälle sisult tähelepanu. Seda raamatut võiks igatahes lõikude kaupa tsiteerima jäädagi. Veel tooksin välja, et mulle täiega meeldis, kuidas mõned laused olid esile tõstetud.

«See, mida sa ihkad,» ütles Allendy, «on väärt vähem kui see, mille oled leidnud.»

Ma pole jumalakartlik, ometi hoiab hirm mind öösiti ärkvel - hirm kuradi ees. Ja kui ma kuradisse usun, siis peaksin ju jumalassegi uskuma. Ja kui kurjus on mulle vastumeelt, peaksin ülepea pühak olema.
 

Millegi kirjeldamise ees kirjanik oma päevikus igatahes tagasi ei kohku. Naine jagab avameelselt oma mõtteid, tundeid ning armuseikluseid. Ta on valelik, isekas ja kahepalgeline ning ei jätnud endast sugugi sümpaatset muljet. Anaïs kirjeldab näiteks, kuidas ta petab oma abikaasat, tulles armukese voodist sõna otseses mõttes otse abieluvoodisse (!) ja kommenteerib, et see suurendab tema armastust oma mehe vastu. See ei ole veel kõik, sest ega tema seksuaalse eneseavastus ei piirdu siis ainult ühe mehe ega naisega. Lehekülgedelt jõudis läbi käia veel nii palju huviobjekte, et mul läks nende loendamine sassi. Kõige selle juures pikki seksistseene tegelikult ei ole. See ei ole labane erootikaraamat. (Ma ei ole seda žanri tegelikult pea üldse lugenud, nii et ei oska tegelikult ühtki võrdlust tuua.) Kirjeldused on tavaliselt vaid paari lause pikkused ning fookus on ikkagi Anaïsi tunnetel, olgu selleks siis kirg või midagi muud. Uskumatu oli lugeda, milline areng aasta jooksul toimus.

Viin koju Hugo juurde tervikliku naise, kes on vabastatud igasugusest vaevapalavikust, ravitud terveks rahutuse- ja uudishimumürgist, mis meie abielu ähvardas - tegutsemise kaudu terveks ravitud. Meie armastus on elus, sest mina olen elus. Ma hoian elus ja toidan seda. Olen sellele ustav omal moel, mis ei saa olla omane Hugole.
Aastal 1921, kui veel Eduardoga kirjavahetust pidasin, olin juba Hugosse armunud. Kui Hugo ainult teaks, et Havannas teineteisele armastuskirju saates erutas mind hoopis Ramiro Collazo. Kui Henry ainult teaks, et ma jumaldan Allendy suudlusi - ja kui Allendy ainult teaks, kui väga ma tahaksin Henryga koos elada...
 

Kuna Anaïs mulle sümpaatne ei olnud, mõtlesin tahes-tahtmata, kui ausalt ta tegelikult päevikut pidas. Ta mainis korra isegi, et kipub asju ilustama ning peaks pidama nelja päevikut korraga, kui tahaks kõike ära rääkida. Huvitav oleks tema vaatenurka kõrvutada kellegi teise omaga, aga nii köidetud ma ei olnud, et seda hetkel ise teha. Hoolimata sellest, kus paikneb tõde, oli avameelsust raamatus korralikult. Austan igati, kuidas kirjanik üritas oma segaseid tundeid päevikulehtedel lahti harutada. Kui ma kõik kirja paneks, mis minu peas toimub, ei oleks ma ilmselt ka sugugi nii meeldiv.

Valetan sulle nüüd iga päev, aga tea, et pakun sulle neid rõõme, mida pakutakse mulle. Mida rohkem elamusi endasse haaran, seda suurem on minu armastus sinu vastu. Mida rohkem enesele keelan, seda vaesem oleksin ma sinu ees, mu kallis.
Ütlesin talle: «Kui tollele müsteeriumile on üldse mingi selgitus, siis just niisugune: armastus naiste vahel on pelgupaik ja pääsetee harmooniasse. Mehe ja naise armastuses on tunda vastasseisu ja konflikti. Kahe naise suhtes ei arvustata, ei toorutseta ega otsita teises naeruväärset. Naised pühenduvad sentimentaalsusele, teineteisemõistmisele, romantikale. Olen muidugi valmis nentima, et selline armastus tähendab surma.»

Anaïs Nin huvitus väga psühhoanalüüsist ning päevikulehtedele on lisaks kogu sellele armutrallile jäädvustatud ka need sessioonid. Ta mõtiskleb nii armastusest: kuidas erinevad meed toovad välja temast erineva versiooni ning armastust on mitut liiki, aga juurdleb ka oma mineviku üle, kuidas isa teda nooruses ei armastanud. See osa raamatust oligi minu jaoks kõige huvitavam. 

 
Tahaksin kiita ka tõlget!
 
Asjade lihtlabane visuaalne rünnak ei suuda mind mõjutada. Näen sinu khakivärvi särki nagis rippumas. See on sinu särk ja ma näen sind selles - sind, kandmas värvi, mida jälestan. Aga ma näen sind, mitte khakivärvi särki.
 

Kirjanik Anaïs Nin.

Marion Kalter/akg-images /Scanpix

Anaïs Nin sündis 1903. aastal Prantsusmaal Kuuba perre. Oma lapsepõlve veetis ta Euroopas, õppis lühidalt New Yorgis, elas seejärel 16 aastat Pariisis ning naasis II maailmasõja puhkedes Ameerika Ühendriikidesse, kus temast sai kuulus kirjanik. Sellest ametist unistas Anaïs juba lapsena. 11-aastaselt alustas ta päevikupidamist ning aastate jooksul kirjutas ta üle 35 000 lehekülje. Tema päevikud on tema kõige uuritum töö. Algselt kaalus naine ka päevikute avaldamist või romaanideks ümber kirjutamist, kuid pärast tormilist 1932. aastat, mattis ta selle mõtte maha. Hiljem tuli ta siiski idee juurde tagasi, eemaldades päevikust kõik isiklikule elule vihjava ning teos ilmus 1966. aastal. Päeviku terviktekst originaalnimedega nagu ka mitmed kirjaniku teised teosed avaldati hiljem postuumselt. 
 

Kui soovid lugeda pöörasest tõsielulisest armuelust, siis seda Anaïs Nin «Henry ja June» pakub. Ole hoiatatud, et kirjaniku päevikutest kujundatud romaan on kaootiline mõtete sasipundar, kus tegevust on vähe ja heietamist palju. See ei olnud kohe üldse minu maitse järgi raamat. Lugemine kulges aeglaselt ning oli väsitav ja ma ei sallinud väga Anaïsi. Austasin siiski tema avameelsust ning natuke oli ikka põnev ka kellegi teise pähe pilk heita. Veel üks raamatu positiivseid külgi oli see, kui palju selles oli huvitavaid mõttevälgatusi, mille enda jaoks ära märkisin.

Meie suhtes on olemas nii inimlik kui ka koletislik pool. Meie looming, meie kirjanduslik kujutlusvõime on koletislik. Meie armastus on inimlik.