Ilmus kolmeköiteline maailmakirjanduse ülevaateteos, mille koostamine algas 7 aastat tagasi

Osaliselt kordab materjal küll varem kirjastuse Koolibri väljaantud maailmakirjanduse õpikutes (1995, 1997, 1999) esitatut, ent seda on läbivalt täiendatud ning toimetatud. Toimetamise käigus on lisatud põhjalik andmestik maailmakirjanduse tõlgete kohta eesti keelde, tuues võimalusel ära ka tõlkijate nimed. Tõlgete ja originaalide paremaks seostamiseks ning edasise info otsimise hõlbustamiseks on enamikule mainitud teostele lisatud algkeelsed pealkirjad. Ka pildimaterjal (ligi 1200 lehekülje kohta kokku 194 illustratsiooni) on uus.

Iga kirjandusloolase lähenemisel on oma nägu

Igasuguste maailmakirjanduse ülevaateteoste puhul on suur probleem materjali valik, proportsioonid ning esituse kontseptuaalsed alused. Seetõttu oleks ilmselt iga kirjandusloolase käsitlus erinev, isegi kui tuntuimate autorite osas võivad valikuprintsiibid olla sarnased. Selle teose teeb eriliseks fakt, et ühe erandiga on tegemist eesti autoritega. Koostaja on seejuures olnud teadlik sellest, et eri peatükkide autorite lähenemine, stiil ja põhjalikkus materjali esitamisel on erinevad, neid ei ole püütud autoritaarselt ühtlustada. Seda võib pidada nii nõrkuseks kui ka tugevuseks, ent eelkõige annab see tunnistust koostaja austusest autorite vastu, kellest raamatu ilmumiseks oli neli juba meie seast kahjuks lahkunud.

Suurim erinevus on I köite ida kirjanduste ning II–III köite lääne kirjanduste käsitluste vahel. Esimesel juhul on esitus traditsioonilis-ülevaatlik ning esitatud kultuuripiirkondade kaupa: muinas-idamaade (Amar Annus, Egiptuse osa Sergei Stadnikov), india, iraani, araabia, türgi (Haljand Udam), hiina (Märt Läänemets), jaapani (Rein Raud) ja korea kirjandus (Jinseok Seo). Ka II köite antiikkirjanduse osa (Jaan Unt) on esitatud traditsioonilisel viisil. Alates keskajast on aga raamatus püütud lähtuda pigem vormilistest printsiipidest. Nagu koostaja I köites avaldatud eessõnas ütleb, peaks võrdlev-tüpoloogiline käsitlus «piisava reljeefsusega esile tooma teisenemise-uuenemise murranguhetki kirjanduse kulgemise avaras, mitut kontinenti ja maailmajagu hõlmavas ruumis.»

Valitud on kultuuriperioodist lähtuv käsitlus

Kirjanduse käsitlemine kultuuri-perioodide kaupa on nii sisulisi arenguid arvesse võttev kui ka puhtpragmaatiline lähenemine. Nii tulevad II köites lisaks antiikkirjandusele vaatluse alla keskaja, renessansi, baroki, klassitsismi, valgustuse ja romantismi kirjandus. II köite peatükid pärinevad seejuures peamiselt Jüri Talveti enda sulest, kaasatud on lühemaid eritlusi Peeter Toropilt (vene kangelaslaul), Ülle Pärlilt (vene romantism) ning Kirsi Rannastelt (romantiline romaan ja novell). III köites, mille teemakeskmed on realism, sümbolism, naturalism ning 20. sajandi alguse modernistlik-avangardistlik pöörang, on peatükkide autorsus kirevam ja läbipõimunum: lisaks Gustav Liivi ning Jüri Talveti käsitlustele on vene kirjandust puudutavate alapeatükkide osas oluline Mihhail Lotmani ja Ülle Pärli panus, modernistliku luule voole vaeb Kerttu Wagner, modernistliku draama peatüki autor on Luule Epner. Lõpupeatükid kompavad juba ka 21. sajandil ilmunud teoseid, rajades ehk teed uuema perioodi kirjanduse põhjalikumale ülevaatele tulevikus.

Kolmeköiteline ülevaateteos püüab korraga täita mitut eesmärki ning seetõttu on selles kindlasti ka puudusi, millest mõned on seotud käsitletavate autorite valikuga, teised valitud teoreetiliste vaatenurkade või kultuuriperioode puudutavate üldistustega; kindlasti on ka faktivigu (millest palun kirjastusele teada anda). Olles ise kõik kolm köidet läbi lugenud, jään aga seisukohale, et sellise raamatu ilmumine oli väga vajalik. Soovitan seda mitte ainult gümnaasiumiõpilastele või tudengitele, vaid kõikidele kirjandushuvilistele: nii mõnigi klassikaline teos, mis ehk häguselt kooliajast meeles, hakkab siin uuesti elama ja kutsub lugema; samuti avastab siit päris kindlasti midagi täiesti uut või tundmatut.

Artikkel ilmus esmakordselt Eesti Kirjastuste Liidu ajalehes «Raamat».