ARVUSTUS ⟩ Raamat, mis on tõeline maiuspala nii arstile kui ka patsiendile

FOTO: Shutterstock

Jerome Groopmani «Kuidas arstid mõtlevad» on äärmiselt haarav raamat, mida saab lugeda läbi nii ühe hingetõmbega unetundide arvelt varastades kui ka peatükk peatüki haaval nautides, sest tegemist on tõelise maiuspalaga nii tegevarsti, hüpohondriku kui ka täiesti tavalise inimese jaoks.

TERVISETEEMA PUUDUTAB IGAÜHT

Võib-olla ei ole ma arstina päris objektiivne, sest põlise raamatusõbrana on minu jaoks arstiraamatud põnevad olnud juba ammu enne seda, kui ma ise arstina töötama või isegi arstiks õppima hakkasin. Samas, raamatud arstidest ja haigustest ongi äärmiselt paeluvad, sest terviseteemad puudutavad absoluutselt iga inimest, olgu ta siis terve, haige või haige lähedase rollis. Samuti on arstiraamatud võrreldavad kriminaalromaanide põnevusega: nii nagu heas detektiivromaanis selgub alles viimastel lehekülgedel, et mõrtsukas on lillepoemüüja poolkurt tädi, siis samamoodi on arstiraamatutes põnev lugeda seda, kuidas doktorid muudkui ravisid inimese sapikive, aga patsient suri hoopis ajukasvajasse.

Jerome Groopman «Kuidas arstid mõtlevad», tõlkinud Piret Lemetti.

FOTO: Kirjastus Helios

Raamatu suur eelis on, et dr Groopman oskab staažika arstina olla ka sorav jutustaja, teravapilguline analüütik, hea ning osavõtlik kuulaja oma intervjueeritavatele kolleegidele ja sulanduda suurepäraselt ka patsiendi rolli – seda läbi iseenda elukogemuse. Kohati tundub lugedes, et küsimusi on rohkem kui vastuseid ning kõhklused ja kahtlused moodustavad suure osa iga arsti tööpäevast.

Ei tohi olla liiga rumal. Ei tohi olla liiga tark. Ei tohi olla liiga külm ja kõrk. Ei tohi olla liiga kaastundlik. Ei tohi olla pealiskaudne ja arvata, et sellist köha ma olen juba tuhat korda kuulnud; ega ka seda, et iga köha taga on tegemist haruldase ja seninägemata haigusega, mille diagnoosimiseks on vaja hulgaliselt valusaid ja ohtlikke uuringuid, mis võivad omakorda patsiendile saatuslikuks osutuda. Ohtlik on ravida inimesi, kes sulle meeldivad, sest vigade tõenäosus on suurem. Sama käib ka arsti enda sõprade, lähedaste, pereliikmete, või taevas hoidku, teiste arstide ravimise kohta (midagi pole teha, arstidel endil on alati kõige imelikumad haigused).

RASKE, OHTLIK JA VASTUTUSRIKAS

Samas peab arst olema ka eriti valvas nende inimeste ravimisel, kes talle ei meeldi või kes virisevad liiga palju, sest ka siin on ohtlike olukordade tekkerisk hoopis teistel põhjustel suur. Ohtlik on tegutseda kiiresti. Ohtlik on tegutseda aeglaselt. Mõnikord on ohtlik üldse midagi teha, sest parimaks otsuseks võib osutuda hoopis tegevusetus. Perearsti elu on raske, sest tema juurde satuvad patsiendid suurel kiirusel ja hulgakaupa enamasti haiguste algses ja ebamäärases faasis, kus raske on kohe kindlat diagnoosi panna ja eristada ohutut iseparanevat haigust saatuslikust ja tapvast. Radioloogi elu on raske, sest tema tööpäevad mööduvad väikses pimedas ruumis tuhandete mustvalgete kiiresti vilksatavate piltide põhjal, patsienti nägemata elumuutvaid otsuseid tehes. Kitsa eriala spetsialisti elu on raske, sest keeruline on hoomata patsienti kui tervikut, kui tal valutab silm või jalg või mõni muu kehaosa, millega spetsialist on harjunud igapäevaselt tegelema. Mida patsiendina peale hakata siis, kui neli sama eriala spetsialisti annavad sulle neli erinevat eksperthinnangut?

Hoolimata sellest, et raamat räägib paljuski juhtudest, mis kõik meditsiinis võib valesti minna, on narratiiv väga inimlik ning ei tekita lugejas hirmu meditsiini ees.

RÄNNAK MINEVIKKU JA KA TULEVIKKU

Mõnes mõttes on see raamat ühtaegu nii rännak tulevikku kui ka minevikku. Tulevikku selles mõttes, et raamatus kirjeldatav Ameerika meditsiinisüsteem on äärmiselt hirmuärataval viisil raha ja minuteid lugev ning kahtlaste võtetega überkallite ravimite ja seadmetega hangeldav. Eesti vaates tundub kohati, et selles võtmes on isegi tore olla vaene, sest selline ärimeditsiin võib ka puruterved inimesed haigeks teha. Kuivõrd aga raamat ise on kirjutatud aastal 2007, siis on päris hirmuäratav tõdeda, kuivõrd palju meditsiin selle 13 aasta jooksul edasi arenenud.

Objektiivselt võttes ei ole siin midagi imestada, sest aastal 2020 kahekordistuvad inimkonna meditsiinialased teadmised nii kärmelt nagu 73 päevaga! Näiteks raamatu avaloona kirjeldatud müstiline juhtum mõjub pisut tujurikkujana, sest haigus, mida 15 aasta jooksul diagnoosida ei suudeta ja mille küüsis kannatav naine psühhiaatriliseks patsiendiks tembeldatakse, osutub tänapäevaseks moehaiguseks, mida diagnoosivad endal või sõbrannadel nii juuksurid, personaaltreenerid kui ka koduperenaised, kes vähegi guugeldada oskavad.

Aga ma ei hakka selle haiguse nimetamisega lugeja põnevust rikkuma, igal juhul soovitan soojalt ise lugeda!

Artikkel ilmus esmakordselt Eesti Kirjastuste Liidu ajalehes «Raamat».