«Valvefeminist» Barbi Pilvre: olen ikka olnud selline hädasolevate meeste magnet, päästerõngas, millesse klammerdutakse

Barbi Pilvre.

FOTO: Andres Haabu

Loe katkendit Barbi Pilvre äsja ilmunud raamatust «Minu Vormsi. Väinamere Twin Peaks», kirjastuselt Petrone Print. Ennekõike kasside heaolu silmas pidades ostis autor Vormsile 1999. aastal suvekodu. Koos lapsega on ta saarel elanud ka talvel. «Minu Vormsi» on ujumine inimtühjas rannas, jalgrattaga metsas uitamine, seenelkäigud ja jääteesõit.

Olen ikka olnud selline hädasolevate meeste magnet, päästerõngas, millesse klammerdutakse, sest mõjun elujõuliselt. Tagantjärele tundub minu ja Peiki kokkusattumine seega loogiline, ehkki sellal võime mõjuda ebatavalise paarina. Peiki elukogemus tundub mulle huvitav ja rikkalik, pealegi on ta iseloomult kena, liigagi heatahtlik inimene. Kui 1989. aastal pildile ilmun, arvavadki Peiki Rootsis elavad sugulased, et olen humanitaarpagulane, keda ta aitab. Nad peavadki loomulikuks seda, et Ida-Euroopast põgenenuid aidatakse. 1990ndatel, kui Peikil halvasti hakkab minema, tunnen teatud tänuvõlga ja olen omakorda aitaja rollis.

Barbi Pilvre «Minu Vormsi».

FOTO: Petrone Print

Soome elab 1990ndatel üle suure muutuse, hiilgavast tõusuajast – yuppie-ajastust – on languseni vaid paar aastat ja kogu ühiskond saab korralikult raputada. Nõukogude Liidu kokkukukkumine ja Vene turu kokkukuivamine muudab kogu majandussüsteemi. Soome turvavõrgustik äriinimesi sellal ei kaitse. Ettevõtte juhatuse liikmetel pole näiteks palgatöötajatega võrdset kaitset. Peale ärilise läbikukkumise tumestab meie kooselu Hämeenlinnas asuva järveäärse ridaelamuboksi sundmüük ehk kodu kaotus pangalaenude katteks. Emotsionaalselt pingeliseks muudab olukorra ka halb läbisaamine mehe lastega, kellest üks on peaaegu minuvanune ja teine kümme aastat noorem ehk paras murdeealine, kui mina Soome satun. Peagi tuleb domineerivana pilti alkohol. Nagu meestel sageli, kui raskeks läheb – põgenetakse virvatulukeste ja unustuse maailma ja kogu tegeliku elu raskus jääb lähedaste kanda. 

Olen ootamatult võõral maal võõra pere toitja, raha jätkub vaid hädapäraseks. Olen alles 30aastane ja ma ei näe mõtet jääda pikemaks ajaks teise inimese allakäiku pealt vaatama, ise samuti kasinuses vireledes. 

Välismaal on minu turvavõrk ikkagi minimaalne ja olukord näib emotsionaalsete pingete tõttu lootusetu. Hoolimata eri abikätest ma lihtsalt väsin ära. Jätan Peikile Soome oma kassid ja hiljuti oma teenitud raha eest ostetud Nissan Sunny ning tulen 1993. aastal tagasi Eestisse. Mihkel Mutt kutsub mu tööle Hommikulehte. 

Kassid ja auto ja mees on plaan ikka järele tuua, igaks juhuks mainin. 

Hommikulehte annab välja glamuurne ja rikas Saksamaa eestlane Andres Bergmann, ERA panga suuromanik. Ressursse erinevate ideede teostamiseks jagatakse lausa kamaluga. Muidugi võtan sellal Eesti oludes kõrgepalgalise ja võimalusi pakkuva töö rõõmuga vastu. Meediamaailmas olen tööjõuna sellal väärtuslik, sest Soomes elamise kogemus on Eestis uus ja huvitav. Eesti ajakirjanduses olen juba tähelepanu pälvinud – tegin Soomest kaastööd, kirjutasin mõne uudse vaatenurga alt ühiskonnale ja elule. Mul läheb hästi, töötan isukalt ja 24/7 nagu kõik sellal. 

Eraelu jääb tagaplaanile, ent 1990ndate esimese poole võimalusterohke ja vaba Eesti on tegusale inimesele, nagu ma olen, parim elupaik. Eestisse tagasitulekut ei kahetse ma siiani. 

1990ndate keskel kolib ka Peik koos kassidega Tallinna, kus püüab leida tegevust tormilisel ärimaastikul. Suurt midagi sellest välja ei tule, kohalikud džungliseadused soosivad teistsugust ettevõtjatüüpi. Mina olen jätkuvalt pere leivateenija ja olen seda muide kuni Peiki surmani 2010. Kuna sel ajal arvatakse, et kõik välismaalased on rikkad – eriti mehed ja firmaomanikud –, peetakse mindki kogu aeg rikka soomlase naiseks, ehkki maksan kinni kogu elamise. See ajab mind naerma, inimeste arusaamad kapitalismist on sellal veel väga lihtsad. Eestlased usuvad, et välismaalaste põhiprobleem on see, mida osta, ja ka Eestis saavad kõik rikkaks, kui vähegi pingutavad. Usutakse, et ebaõnn ei taba kedagi, kui nõukogude võim läinud ja Vene väed väljas. Minu kibe elukogemus Soomes annab mulle 1990ndatel isegi teatud moraalse üleoleku. Kui asi puudutab tegelikku elu läänes, olen sellal tänu elukogemusele palju targem kui teised ajakirjanikud. 

Tagantjärele mõeldes polnud minu ja Peiki kooselu enam mingi romantika, aga meile klapib sel ajal selline kooselu ja tööjaotus. Peik hakkab remontima kortereid. Teeb ühe Lasnamäe korteri korda, siis vahetan selle kolmetoalise vastu ja müün hiljem sellegi maha, nii et olen väikest viisi edukas tööandja oma mehele. Kuldsete käte ja väljapaistva tehnilise taibuga Peik teeb remonti ka tuttavatel – tema töö kvaliteet ja eriti Eestis värskelt turule tulnud Soome päritolu ehitusmaterjalide tundmine on sellal klass omaette. Peale selle hoolitseb Peik kasside eest, kes tõtt-öelda hoiavadki meid koos. 

Meil on 18aastane vanusevahe ja oleme selleks ajaks elu eri faasidesse jõudnud. Kui tutvumise ajal olen mina 26 ja Peik 43, on kõik väga põnev – välismaa mees ja Nõukogude Eesti uudishimulik ja vaene, ehkki haritud noor naine, avatud uutele võimalustele. Saan tänu Peiki headele suhetele ja võrgustikele toetudes tööotsad Soome rahvaülikooli kansalaisopisto süsteemis, teen kaastööd Hämeenlinna linnalehele Kaupunkiuutiset, õpetan ka vene ja inglise keelt, olen tõlgiks muu hulgas politseile ja kirikule. Meile sobib selline isa-tütre mudel, olen sel ajal küllalt infantiilne, ehkki lähenen 30le, ja mul on Peikilt palju õppida. 

Läänelik elukorraldus koos igasuguste PR-töötajate ja konsultantide, ennenägematute dokumentidega nagu tuludeklaratsioon on uus ja huvitav. Tutvun Soomes olles ärimaailmaga, püüame ka Eestis mingeid äriprojekte teha, ja õpin uusi asju. Isegi süüa õpin tegema alles Soomes elades. Sealne toiduainete ja näiteks ka maitseainete küllus on 1980ndate ENSVst tulnule omaette maailm, mida tundma õppida. Peale selle kogu elamise ja olme kultuur, tarbimismaailm, mulle täiesti uus teema sel ajal. 

Kümne aasta pärast, kui mina olen 36 ja Peik üle viiekümne, pole enam nii põnev. Iseseisvun Soomes elades kiiresti, saan vanemaks ja targemaks, teenin oma raha. 1990ndad on Eestis kiire arengu aeg, igas mõttes. Soome elu avaneb mulle igasuguste külgede pealt, mis erinevad tublisti sellest maailmast, mida ollakse televisioonist näinud. Eesti aga tõmbab pikkade sammudega maailmale järele, aastaga teeb ta tasa viis kuni kümme ümbritsevate lääneriikide aastat, arvan. Pangandus, kinnisvaraarendus, meedia areneb hüppeliselt, avardub ka inimeste maailm, sest käiakse ja õpitakse välismaal. Soome polegi enam põnev ja muutub tavaliseks, ehkki rikkaks ja pisut üleolevaks naabriks. 

Ma pole ka tõesti mingi pereinimene, see saabki selgeks juba Soomes. Tormilistel ja vabameelsetel 1990ndatel olen hõivatud meedia- ja ühiskonnaeluga, teen Ekspressi Areeni töö kõrval ära magistritöö Tallinna ülikoolis ja olen ühiskondlikult aktiivne, reisin palju ja elu on põnev. Saan tuntuks valvefeministina. Selle rolli otsas olen ratsutanud peaaegu viimase ajani. 

Soomlasele on feministlik ellusuhtumine naiste puhul juba 1980ndatest loomulik. Võrdõiguslikkus on Soomes enamikule meestele – ka Peikile – kui mitte iseenesestmõistetav, siis tuttav asi. Sellel on oma varjuküljed, sest naistele ei lange võrdõiguslikus maailmas osaks mingit erikohtlemist. Oled naisena võrdne ja vaba nagu mees, aga vastutad ka täiega kõige eest. Peikile see tüüp sobib, talle ju meeldivad tugevad naised, kes tema elu korraldavad ja tema eest vastutavad. 

Eestis muutubki sel ajal naiste identiteet. See on reaktsioon nõukogude naise rollile: naine on tööga tapetud ja koduste töödega ülekoormatud, ideaaliks kerkib kodune, ülalpeetav naine, kes on pühendunud kodu ja enese eest hoolitsemisele. See on elukauge unistus, mis jääb praktikas enamikule kättesaamatuks, aga meedia ülesköetud beibekultuur ilmestab Eesti seltskonnaelu ja avalikkust. 

Mulle tundub kogu elavnev kapitalistlik Eesti koos kõikide tegelaste, jõukurite ja beibedega sel ajal pisut koomiline, Soomes elatud kolm-neli aastat andsid mulle teise perspektiivi. Ehk sellepärast ei suuda ma sel ajal ka ühegi eduka Eesti mehega lähemalt tutvuda, nad on liiga naljakad mu Soome-kogemuse taustal. Selle asemel kirjutan lugusid uuenevast Eesti elust, uusrikastest ja ajakirjadest nähtud bisnisestiili püüdlikult järgivatest uutest ärimeestest kaasaskantavate mobiiltelefonidega ja tibidega kaenlas. 

Nii meie vaikne kooselu Peikiga edasi tiksubki. 

Niisiis, 1999. aastal on seis selline, et olen ajakirjanikutöö kõrvalt valmis saamas oma magistritööd ja minu rahutu vaim tahab uut proovikivi. Ajakirjaniku palk on tollal riigikoguliikme omaga samast klassist, eriti Eesti Ekspressis, ja suvekodu hankimine on taskukohane.

***

Barbi Pilvre raamatu «Minu Vormsi. Väinamere Twin Peaks» esitlus toimub 5. märtsil kell 17.30 Solarise Apollos!