Ilmus Olav Osolini huumorist pakatav memuaar «Minu esimene elu» (1)

Raamat sai alguse Osolini meenutustest Facebookis, kus lugejad nõudsid aina lisa ja mõned isegi väitsid, et oleks valmis sellise raamatu soetama. «Algul ma ei võtnud seda tõsiselt, aga kui küsijatest sai juba juba väiksemat sorti koor ja kirjastajadki hakkasid uurima, kas nad võiksid seda olematut raamatut avaldama asuda, siis mõtlesin, et tõepoolest, miks mitte! Aeg on kopp maasse lüüa ja mõned lahedamad lood aegade hämarusest välja kaevata. Sest olgem ausad, pulli on ikka saanud, ja miks mitte seda üheskoos meenutada!»

«Minu esimene elu» on kirjutatud ausalt ja otsekoheselt, raamatust võib leida omajagu üllatusi ja naljakaid juhtumisi. Autor tunnistab, et kahtles viimase hetkeni, kas ta elu on olnud nii lustlik, et inimesed viitsiksid sellest lugeda. «Alles siis, kui Krista Kaer helistas ja ütles, et kuigi ta on viimase aasta jooksul läbi lugenud palju raamatuid, pole ta neist ühegi puhul nii palju naernud kui minu käsikirja lugedes, langes mul kivi südamelt.»