R, 18.09.2020

«Mida ei mäleta, seda pole olnud»

FOTO: Shutterstock

Loe katkendit värskelt ilmunud Marje Ernitsa noorteromaanist «Pilvede varjud». Anabelil on kõik olemas: turvaline kodu, hoolitsevad vanemad ja taibukas väikevend, sõpradest rääkimata. Miks siis ikkagi läheb nii, nagu ei peaks? Ühel ööl ärkab neiu võõra maja trepi all ega suuda meenutada, kuidas ta sinna sattus ja mis temaga juhtus. Kõik näib justkui korras olevat, sest ta on elus ja terve, kuid tema mälus on üks tühik …

Läks veel mitu päeva ja ööd, enne kui Anabelile jõudis kohale, mis temaga tegelikult oli juhtunud. Ühel ööl ta lihtsalt ärkas, mõistmata, kas oli see uni või mõni hulkuv mälufail, aga ta istus üleni higisena kusagil pimedas ning hoidis käega kinni seda, mis tast välja voolas. Leidnud kobamisi harjumuspärase lüliti, süütas ta öölambi, et tajuda reaalsust. Õnneks oli ta oma toas ja voodis, kuid see, mida ta unes oli näinud, ei kadunud mälupildist.

Marju Ernits «Pilvede varjud».

FOTO: Eesti Raamat

Talle meenus, nagu lamanuks ta Borja embuses, kuid maapind nende all oli haisev ja räpane ning inimesed ümberringi justkui ilma näota. Siis kires kusagil lähedal kukk ning Anabel märkas, et polnudki Borja, vaid tema nõo Markusega. Anabel ei heitunud nähtust, sest oli veendunud, et see oli rollimäng, sest ka tema polnud ta ise, vaid Agnes. Pisut eemal istunud Valter nägi välja nagu Leon ja Borja võttis oma õel käest ning ütles, et läheb kallimaga jalutama. Anabel tahtis ise temaga minna, kuid igal pool oli ees sulgi täis aiavõrk ning siis ta ärkaski, olles hirmust higisena justkui mingi puuri nurka aetud.

Hirmus tõde piilus tol hetkel välja Anabeli alateadvusest, ning selle valguses näisid kõik ta toonased kaaslased milleski süüdi olevat. Esimest korda tajus Anabel täie selgusega, et vanal tohtril võis isegi õigus olla: teda oli vägistatud, väärkoheldud ja abitus olekus ära kasutatud. Unustada, unustada ja unustada – see oli tol hetkel Anabeli ainus soov, kuid see oli tema soov. Pidi olema veel keegi, kes tema häbist teadis – kuid kes? Anabel püüdis paaniliselt meenutada midagi, mis kasvõi natukenegi kellegagi kohalolnuist seostuks, kui asjatult, sest peale räige haisu ja tolmuse õhu ei meenunud talle reaalselt midagi.

Hommikuvalgust oodates mõtles Anabel veel sadu kordi läbi kõik, mida ta sellest õhtust mäletas, kui süüdistust polnud esitada kellelegi peale ta enda. Teine osapool võis olla kes tahes: Borja või üks ta nõbudest ning isegi Valteril oli, midagi varjata. Igaüks ta toonastest kaaslastest võis olla just see üks, kes teadis, kuid välistada ei saanud ka hullemat võimalust: seda, et nad kõik teadsid. Midagi veel hullemat oli Anabelil raske endale ette kujutada. Isegi mööda jalutav võhivõõras oleks sel juhul olnud parem variant, kui kõik sõbrad üheskoos.

Kui ema teda hommikul enne tööleminekut vaatama tuli, teeskles Anabel magajat. Jäänud üksinda koju, oli ta esimene mõte põgeneda, kaduda, minna maailma lõppu ning surra seal võõrana võõraste keskel. Sellest mõttest pidi ta aga loobuma sel lihtlabasel põhjusel, et miski ta sees tegi haiget ning isegi tõusta oli valus, mis siis veel käimisest rääkida. Heitnud uuesti pikali, jäi ta ööst väsinuna magama ning ärkas siis, kui kuulis oma toas kellegi samme.

«Ma ütlesin õpetajale, et pean koju minema, sest õde on haige ja ema ei saa töö juurest ära tulla,» sõnas Steven ja seadis end Anabeli voodi ees rististesse.

«Sa siis ei valetanudki!» märkis Anabel unisena.

«Alati ei peagi,» vastas väikevend. «Täna oli nagunii pekkis päev, sest koolis olid mingid rahutused. Aga mul lubas õps koju minna, kui aitan sul õppida.»

«See oli vast ikka vastupidi,» läks Anabel venna jutuga kaasa ning ajas end küünarnukkidele.

«Tahad, toon sulle padja?» küsis Steven ning läks vastust ootamata seda tooma.

Tagasi tuli ta juba mitme padjaga. Seejärel tõi veel ka endale tabureti ja külmkapist paar mahlajooki ning otsis koolikotist välja krõpsupaki.

«Me ei peakski koolis käima,» lausus ta Anabelile mahlapakki avades. «Meil on ju internett ja kodus võib ka õppida. On ju?»

«On ju, jah!» vastas Anabel ning tundis korraga sellist enesehaletsust, et pisarad lihtsalt tulvasid tal silmist.

Steven justkui ei näinudki seda, kuid tegi kõik, et õe tähelepanu endale tõmmata.

«Tahad ma loen sulle uudistest midagi ette … või ei! Ma räägin sulle, mis täna hommikul koolis juhtus,» kõneles Steven talle omasel kiirustaval moel ning vaatas ainiti, kas teda ikka kuulati.

Anabelil polnud muud teha, kui venda kuulata ning järk-järgult hakkas ka tema enda mälupilt muutuma. Unes nähtud õudused pöördusid ning hajusid mälu hämaramatesse soppidesse ning selle asemel jalutasid ta kõrval taas koolikaaslased, kellega ta igapäevaselt oli harjunud kohtuma.

«… ja siis nägin ma ka seda sinu Inessat! Jessas, kus tal olid ripsmepikendused: lausa pool meetrit ja kullatatud tärnidega nagu meie Miia breketid. Ikka päris kole, kui sellistele otsa jooksed. On ju jube?»

Anabel ei vastanud ning siis küsis Steven äkki hoopis midagi muud: «Kas sa mäletad, kuidas vanaisa maal kuke purju jootis, et tal siis pea maha lüüa, sest vanaema tahtis kukesuppi teha?»

«Ei … ei mäleta!» vastas Anabel imestades, sest ei teadnud sellest midagi.

Steven mõtles pisut ning lausus siis: «Mida ei mäleta, seda pole olnud.»

See oli Anabeli kord mõtlemiseks ning ta kordas oma väikevenna sõnu: «Mida ei mäleta, seda pole olnud.»

«Just!» kinnitas Steven õhinaga ja meenutas siis oma õele, et nad võiksid midagi süüa, kuna koolis oli just sel kellaajal suur vahetund.

«Meil on kodus kapis kukesupi pakke. Need on peaaegu sama head, kui vanaema tegi – kas keedan veega?»

«Olgu peale, kui … kui sa nii näljane oled,» nõustus Anabel ettevaatlikult istuli tõustes, et jalgu põrandale asetada.

Anabel puudus koolist mitu nädalat ning läheneva koolivaheaja terenduses arvas ta, et ei lähegi enne kui uue veerandi algul, kuid ka siis polnud tal mingit tahtmist vanu sõpru näha. Ema torkis teda aina takka, arvates, et tütar irdub nõnda omavanuste seltskonnast, jääb õppetöös võlglaseks või muutub sootuks mingiks nohikuks. Anabel ise ei arvanud midagi. Ta lihtsalt tundis, et ei taha kedagi näha, mõttetutes vestlustes osaleda, ainetundides istuda ja õpetajatele meeldivaid tõlgendusi välja mõelda.

«Lähen siis, kui tahan,» kõlas Anabeli suust kuidagi absurdselt.

Stevenile oleks ema sellise lause eest hakanud kohe selgitavat loengut pidama, kuid Anabelile esitas ta vaid järelpärimisena tundunud küsimuse: «Ja kunas see aeg siis tuleb? Kas siis kui sa klassikursust kordama jääd?»

«Ma ei jää!» kinnitas Anabel, kuid emale sellest ei piisanud, sest temal oli asjast oma nägemus.

«No mine ja käi lõpuks ometi arsti juures, tee need analüüsid ära ning siis on kindel, et sa oled terve, muidu … muidu vireled siin kodus, mõtled ei tea mida ja kannatad asjata. Kas ma helistan ja panen nüüd aja kinni?» tahtis ema lõpuks teada.

«Ei, ei!» kiirustas Anabel vastama. «Pole vaja! Kooliarst andis mulle saatekirja ja ma lähen eriarsti juurde. See oli mingi gastro- või entero-, no igatahes mingi -loog ta oli. Ma ka täpselt ei mäleta. Pean kooli õelt küsima.»

«Homme!?» nõudis ema.

«Siis kui arsti vastuvõtule aja saan,» püüdis Anabel teemast välja vingerdada, kuigi teadis, et see käik günekoloogi juurde tuli ära teha, sest ta oli selle osakonna numbrilt juba korduskutse saanud ja teda oodati.

Kui arsti juurde minek tekitas Anabelis tohutut vastuseisu ja toitis hirme, siis tohtri kabinetist väljumine toimis lausa vastupidi.

Ma olen täiesti terve ja normaalne NAINE, lausus ta mõttes iseendale. Kuid kellele seda veel öelda, küsis ta endalt ning vastas samamoodi: vist mitte kellelegi, või kui, siis tuleks lauseehitust pisut muuta.

«Ma olen täiesti terve ja võin nüüd kooli minna!» tulnuks öelda ema rahustuseks.

Aga sõbrad tahtsid kindlasti kuulda midagi sellist: «Teate, kui rõve on ikka üksi kodus haige olla – koos teiega on elu palju ägedam!»

«Ma pole mingi nõrguke – tulen kõigest välja!» oli see lause, mida isa kuulda tahtis.

Sellest, mida öelda Stevenile, kes arvas, et teab kõike, kuid sai kõigest valesti aru, oli saanud Anabeli uus lemmiklause: «MIDA EI MÄLETA, SEDA POLE OLNUD.»

Anabel polnud kunagi arvanud, et võtab oma väikevennalt üle mõne tarkuse, kuid elus võib juhtuda, et inimesi ei lähenda niivõrd nende koosveedetud õnnelikud ajad, kui ühiselt läbi elatud rasked olukorrad.