ARVUSTUS ⟩ Heade kavatsustega kirjastaja testament

Frankfurdi raamatumess.

FOTO: ARNE DEDERT/AFP/Scanpix

Kirjastajad figureerivad kõrvaltegelasena üsna paljudes filmides ja raamatutes, võtame vaid mõned üksikud näited, nagu Whit Stillmani film «Disko viimased päevad», Joël Dickeri menuk «Tõde Harry Queberti juhtumi kohta» või Olivia Goldsmithi «Bestseller». Siia võib lisada vabalt Nora Ephroni 1998. aasta miilukafilmi «Sulle on sõnum», mis räägib laias laastus sellest, kuidas Rahva Raamatu suuraktsionär üritab Puändi pidajaga leibasid ühte kappi panna. Kirjastaja kuvand on enamasti natuke küsitav ja halvemal juhul on ta loll vereimeja, ühesõnaga, umbes nagu produtsent muusikas. Arvustus ilmus esmakordselt Müürilehes

Roberto Calasso «Kirjastaja jälg».

FOTO: Komapäev

Roberto Calasso «Kirjastaja jälg»

Tõlkinud Heli Saar, toimetanud Lydia Raadik, kujundanud Mari Ainso

Komapäev, 2019

152 lk

Kirjastamise «Suurest mängust»

Roberto Calasso (snd 1941) on küll ka tuntud kirjanik, ent kirjastamismaailmas teatakse teda peamiselt Itaalia kirjastuse Adelphi käilakujuna. Hiljuti eesti keeles ilmunud raamatuke «Kirjastaja jälg» on kogumik esseelaadsetest mõtisklustest kirjastamise ja sellega seotud nähtuste üle. See üsna spetsiifiline tekst ei ole siiski mingi kirjastajate siseringi nali, vaid pakub äratundmist kõigile natuke pervomatele raamatusõpradele. Kui ka teie olete üks neist, kes jääb vahel pikemalt raamatu köidet või kaanel kasutatud fondi seriife vaatama, ei helista ligatuuri nähes vihaselt kirjastusse praagi pähe raha tagasi nõudes (jah, on juhtunud!), nuusutab mõnda paberit (antud juhul Munken, vist 115 g, üldiselt kenasti kirjastatud) või kompab pimetrükki, siis saate aru, millest jutt. Calasso tahab esitada pisut manifestlikult oma nägemust heast kirjastamisest.

«Hea kirjastus on selline, mis niivõrd, kui see on võimalik, annab välja ainult häid raamatuid. Head raamatud on need, mille üle kirjastaja on uhke ja mida ta ei häbene. Heade raamatute kirjastamisega ei ole kohutavat varandust kokku ajanud mitte keegi,» üritab Calasso tõmmata piirjooni. Ta räägib kirjastamise «Suurest mängust», mille eesmärk on anda välja erilisi raamatuid. Kirjastamise ühes otsas on vulgaarsemad ehk väga kommertslikud, teises väga kirjanduslikud (uinutavat laadi) kirjastused. Calasso räägib peamiselt just Adelphist, aga ka Prantsuse Gallimardist ja Saksa Suhrkampist – neid kõiki on seostatud koduturul intelligentse ja olulise kirjandusega, paljud nende autorid kattuvad, tüüpilised nimed on Kafka, Borges, Kundera, Walser, Sacks jt. Jah, ma valisin pikast nimekirjast praegu ainult mõned neist, keda ka Tänapäeval on õnnestunud eesti keeles avaldada, aga need sarnasused on otsitud, sest Eestis sama kõrgelennulisi kirjastusi ei ole ega tule.

«Eesmärk kirjastada häid raamatuid ei ole nurjumisele määratud – seda eesmärki on lihtsalt väga raske saavutada,» kirjutab Calasso. Selle kokkuvõttega peab nõustuma ja huvitav ning ka nostalgiliselt tuttav on lugeda, kuidas autor-kirjastaja kirjeldab kirglikult soovi leida võimalikult erilisi ja märgilisi raamatuid ning seda, kuivõrd tähtis on kujundus või kaanetekst. Kummalisel kombel on selles aga ka midagi sarnast eespool mainitud filmiga «Sulle on sõnum». Calasso hakkab siin sarnanema Meg Ryani tegelaskuju Kathleen Kellyga, kes soovib pidada oma väikest hubast raamatupoekest, kus ta tunneb iga müügilolevat raamatut ja omab nendega vahetut sidet. Calasso räägib väärikusest ja käsitööoskusest, mis käib kirjastamisega kaasas, ja see kõik kõlab väga õigesti. Aga siis ühel hetkel tahaks öelda, et jah, see ongi õige ja kiiduväärt, aga Adelphil on Itaalias enam kui 60 miljoni inimesega turg nagu ka Gallimardil üksnes Prantsusmaa emamaal ning Suhrkampil 80 miljoniga. Aga kuidas oleks proovida teha sama miljoni eestikeelse elanikuga turul? Jah, seda minagi.

Teoreetiline kompromissitus

Loomulikult pole sellises mõõtkavas ettevõtmine Eestis mõeldav, sest mainitud kirjastustest väikseim ehk Adelphi on tunduvalt suurema väärtusega kui Eesti suurimad kirjastused – käsitöö mõiste on väga suhteline. Kui Calasso tahab näidata tühist nišitiraaži, räägib ta «Kaputsiinide hauakambri» 3000-eksemplarisest tiraažist, see on number, milleni meil jõuab tühine kogus raamatuid aastas. «Simenoni järgmise 45 romaani trükiarv oli püsivalt üle 50 000.» Oleks meil Sinu probleemid, Roberto! Aga küllap on temal ka teinekord mingid hoopis suurema mastaabiga probleemid…

Eestis ei ole erakapitalil põhinevat ja ellu jäänud kirjastust, kes saaks öelda, et on avaldanud üksnes väga häid ja väärtuslikke raamatuid, selline ettevõtmine oleks võimalik ehk üksnes piiramatute võimalustega sponsori olemasolul, ükskõik kas see on siis eraisik või riik. Mingil hetkel on meil olnud ajaloos selline maine Loomingu Raamatukogul ja vähem tuntud näitena ehk ambitsioonikal väikekirjastusel Atlantis umbes aastatel 1997–2009 rea oluliste tõlkeraamatutega. Teised on pidanud kas algusest peale või ühel hetkel mõistma, et tuleb teha ka kompromisse – edasise on juba määranud kompromissi suurus (piltlikult öeldes, kas avaldad aeg-ajalt mõne natsi eluloo või juba «Mein Kampfi» ja seitse p***e kaudu hammaste parandamise käsiraamatut). Kirsiks tordil meenub hiljutine kohtumine sellessamas Suhrkampis, kus selgus uute teoste tutvustamise käigus, et neil on kavas ka raamat loodusravist. Mul pidid selle peale silmad põrandale kukkuma ja küsisin, kas see on neil uus suund. «Tsiteerides Bob Dylanit: «The times, they are a-changin’»,» vastas mulle staažikas Suhrkampi töötaja kohmetu muigega.

Kui aga unustada mastaabivahe, mis annab suurtes riikides väga valivatele kirjastustele teatud kriitilise massi lugejaid (ja ostjaid!), on Calassol mitmeid nõtkeid mõttekäike. Mulle meeldis entusiastlik kirjeldus põnevate ja eriliste käsikirjade otsimisest, milles on peidus üks selle ameti suurimaid rõõme: leidmine ja paremal juhul teadmine eesootavast rõõmust, kui ka teised seda jagavad. See on rõõm, mis ei ole päris isetu, sest kirjastajatele on väga omane rääkida, kuidas just NEMAD midagi leidsid, millegi väärtust esimesena taipasid, just kui see teeks selle rohkem nende omaks, kui see tegelikult on. Calasso kirjelduse järgi on enamik kirjastajaid loomult suured donjuanid, kuid see tundub võrdlemisi kahtlane väide – messidel kubiseb kirjastajate seltskond peamiselt naistest ja geidest.

Kui Calasso räägib kaanekujundusest, rõhutab ta maitseka tagasihoidliku ilu tähtsust ning irvitab USA ja Inglise kujunduste üle, mis olevat liiga ühesugused. Küllap on selles teatud tõde, kuid Itaalia ja eriti Prantsuse kaanekujundused on oma minimalismis ju enamasti veel sarnasemad ja seegi on hakanud tasapisi muutuma, ühetoonilisel kartongil tekstile on hakatud rohkem pilte lisama. Ühtlasi meenub mulle Eestile omane kergelt tõusikliku minimalismi koolkond, kus kombinatsioonid stiilis kalingur + Garamond peaksid kindlustama koha aasta kauneimate raamatute seas, kuigi neidki on nähtud lõputult.

Kirjastaja «tühi pesa»

Üks huvitavaim raamatutega seotud teema on see, mis juhtub «leitud» autoriga pärast seda, kui ta saab laiemalt populaarseks. Nii mõtleb Calasso nostalgiaga ajale, mil «Schiele ja Hopper ei olnud veel suured», või siis mainib, et «Pessoa nimi teeb praegu läbi seda veidrat ja ebameeldivat protsessi, mille lõppedes – nagu on Kafka ja Borgesega juba juhtunud – on tema nime kuulda peamiselt nende suus, kes tema raamatuid lugenud ei ole». Ühest küljest on selline reaktsioon kirjastaja «tühja pesa efekt» – käsikiri on lennanud suurde maailma ja nüüd pole ta enam kuidagi sinu avastus, vaid kõigi oma. Samas on see nähtus tõesti vahel väga koomiline ja Eestiski on olnud selliseid autoreid, näiteks meil eri aegadel moodi läinud Sergei Dovlatov või Robert Musil, enda tegijatest kahtlemata Arvo Pärt, kelle nimed on paljudele vaid lehvikuks.

Calasso kommenteerib ka pessimistlikumaid vaateid kirjastamise tulevikule ja peab neid ülepingutatuks. Ta juhib tähelepanu tuntud küsimusele: ühes Euroopa riigis populaarne kirjanik on väga sageli selle naaberriigis täiesti tundmatu, iga turg on erinev, aga mingeid ideaale võiks omada ka küüniliseks muutumise kiuste. Ta märgib, et mõnes mõttes on muutunud üsna vähe. Pea 200 aastat tagasi räägiti täpselt samadest probleemidest: trükivigadest, kehvast reklaamist ja väljapanekust, lugejate loidusest. Ehk ajad on olnud keerulised alati, mitte ainult praegu. Kirjastaja mõte on aga alati otsida uusi käsikirju ja langetada otsuseid, paremal päeval püüda mängida Suurt mängu.

Tauno Vahter on lugeja, kirjutaja, tõlkija ja kirjastaja. 1987. aastal pälvis teise koha algklasside tsiviilkaitseviktoriinil. Ta on tõlkinud eesti keelde mh Sofi Oksase romaani Stalini lehmad», Ronald Reagani eluloo ning «Väikese Tüng Shui käsiraamatu». Tema peatoimetatav kirjastus Tänapäev on avaldanud 20 aastaga üle 2000 raamatu, mille autorite hulka mahuvad nii Suetonius, Sigmund Freud kui ka Mallukas.