R, 18.09.2020

«Tuttavate poliitikutega kõneldes kompasin ettevaatlikult võimalust, kas Rumeenia ei sooviks loobuda, Eesti kasuks»

Marianne Mikko.

FOTO: Kristjan Teedema

Loe katkendit Marianne Mikko värskelt ilmunud raamatust «Koridorides libedal jääl». Teose viimases peatükis kirjeldab autor oma osalust ÜRO Julgeolekunõukogu mittealalise liikme koha kampaanias ja tundeid, mis teda võites valdasid.

LÄHETUSTE KULD

2017. aasta kevadel helises telefon. Teises otsas vana tuttav Margus Kolga. Pikka juttu ta ei teinud, vaid küsis üsna ruttu, kas ma ei tahaks ühineda presidendi patroneeritava kampaaniaga, mille siht on Eestile võita ÜRO Julgeolekunõukogu mittealalise liikme koht. Tähendavat kaht aastat vabatahtlikku tööd, enne kui ÜRO juurde akrediteeritud alalised esindajad teevad oma valiku 2019. aasta juunis. Ega ma pikalt ei mõelnud. Teen, mis minu võimuses, oli mu vastus.

Esimene võimalus panustada oli juba mõni kuu hiljem. Minu teadlasest abikaasa pidi tol suvel esinema Singapuris teaduskonverentsil. Nagunii oli kavandatud, et sõidan temaga kaasa. Andsin Kolgale teada, et ma võiksin ju Singapuris kampaaniat teha. Mõeldud-tehtud. President Kersti Kaljulaid kirjutas alla volikirjale, millega end siis oma kulu ja kirjadega teele asutasin.

Marianne Mikko «Koridorides libedal jääl».

FOTO: Marianne Mikko OÜ

Meie India suursaadik Riho Kruuv aitas korraldada kohtumisi nii Singapuri parlamendis kui ka välisministeeriumis. Nii ma siis kohtusingi parlamendiliikme Saktiandi Supaatiga ja asevälisministri Mohamad Maliki Bin Osmaniga. Esimesega rääkisin PISA testist ja e-valitsemisest, ilma et kumbki väga detailidesse oleks laskunud. Härra Supaat ütles ilma keerutamata, et Singapuri toetus on Eestil olemas.

Ka Mohamad Maliki Bin Osman kinnitas sedasama. Et viimase vastutusalasse kuulusid kaitseküsimused, siis vestlesime pikemalt ajateenistusest, kaasa arvatud neidude kaasamisest. Kutsusin Singapuri asevälisministrit Eestisse tutvuma küberkaitsekeskuse tööga. Ta võttis kutse tänulikult vastu. Mulle ettenähtud poole tunni asemel vestlesime kolmveerand tundi ning puudutasime ka väikeriikide solidaarsust ja väärtuspõhise välispoliitika vajalikkust. Singapuril oli hingel vabakaubandusleping Euroopa Liiduga, mida ma ELi eesistujamaa esindajana lubasin lahkesti lõpusirgele viia. Märkmetes on lugeda, et leidis aset «dünaamiline kohtumine liitlasega, kes samas teab oma hinda».

ÜRO Julgeolekunõukogu mittealalise liikme kampaaniat tegin veel Indias, Surinames, Guajaanas, Trinidadis ja Tobagos, Grenadas, Rwandas ja Euroopa Nõukogu liikmesriikide hulgas. Ka ÜRO naistenädala raames 2018. aasta märtsis. Iga kord tuli vastavalt olukorrale improviseerida. Eesti käis lipukirjana välja 3E: equality, empathy, efficiency (võrdsus, empaatia, tõhusus). Kellele olid kliimaküsimused kõige tähtsamad, kes tahtis Eesti puhul kuulda digiriigi kogemusest, kes soovis Eesti visiooni ÜRO reformimisest, kellele meeldis kuulda soolisest võrdõiguslikkusest. Iga uks avanes isemoodi. Tähtis oli võita südamed Eesti kasuks.

Samal ajal hoidis Eesti kampaaniatiim tervikuna ja iga selle liige eraldi silma peal Eesti rivaalil Rumeenial. Esindas ju Ida-Euroopat kaks riiki. Tuttavate Rumeenia poliitikutega kõneldes kompasin ettevaatlikult võimalust, kas mitu korda ÜRO Julgeolekunõukogu mittealalise liikme rolli mänginud Rumeenia ei sooviks loobuda, Eesti kasuks. Sellist võimalustki ei näinud kahjuks ette ükski Rumeenia poliitik. Seega ei jäänud Eestil muud üle, kui jätkata meelekindlalt oma kampaaniat.

Kampaaniatiim või ametlikult Eesti ÜRO Julgeolekunõukogu mittealalise liikme toetamise nõukoda töötas tõesti tõhusalt. President Kersti Kaljulaid pühendus kampaaniale suure sisemise põlemisega. Aafrikas, kust tulevad põhilised hääled, käis president korduvalt. ÜRO peaassambleedel toimunud kohtumiste kvaliteedist ega kvantiteedist ma üldse ei räägigi.

Kampaaniatiimi juht Margus Kolga peaaegu et kasvatas endale tiivad, et jõuda tõesti maailma igasse väiksemassegi riiki. Teda assisteeris kampaaniatiimi number kaks, väsimatu diplomaat Mari Tomingas. Üldjuhul oli delegatsiooni juht keegi Riigikogu liikmetest. Palju panustas sellesse üliintensiivsesse kampaaniasse nüüdseks meie seast lahkunud Mart Nutt.

Mäletan toda juunikuu õhtut selgesti. Valmistusime külalisi vastu võtma. Askeldasin köögis, arvuti lahti. Jälgisin nii teraselt kui kartulikoorimine lubas esimese vooru häälte lugemist. Eestil rohkem hääli kui Rumeenial. Tore! Siis tuli teine voor. Koos uksekellaga saabus teade Eesti võidust. Meile külla saabunud Saksa diplomaatidega koos hõiskasime tooste Eesti diplomaatia kiituseks. Kaks õhinapõhist aastat oli jõudnud lõppakordini. Uhke tunne oli võita.