George Friedmani uus teos lahkab Euroopas küpsevat rahvusluse kriisi

Piret Veigel
Copy
George Friedman.
George Friedman. Foto: Pedro PARDO/AFP/Scanpix

Uue sarja «Postimehe raamat» teine teos on George Friedmani sulest. Nii nagu sarja esimene raamat, Margaret MacMillani «Rahutegijad», aitab ka see mõista Euroopa igapäevaelu mõjutavaid sündmusi ning riikidevahelisi suhteid. «Rahutegijad» tutvustab Esimese maailmasõja järgset olukorda ja inimesi, kes otsustasid Euroopa riigipiiride üle. «Tulipunktid» aga läheb süvitsi meie koduse maailmajao minevikku.

George Friedman on geopoliitiliste prognoosidega tegeleva mõttekoja Geopolitical Futures asutaja ja juht, kes varem juhtis ettevõtet Stratfor, mis tegeles üleilmse teabeanalüüsiga. Laialdaste teadmistega autor vaatleb Euroopa ajalugu ning toob sellest välja poliitilised, kultuurilised ja geograafilised valukohad. Kunagiste impeeriumide – Hispaania, Suurbritannia, Saksamaa ja Venemaa – võimuvõitlused ning territoriaalküsimused on kestnud sajandeid. Tuha all hõõguvates minevikukonfliktides peituvad mitmedki tänaste kriiside põhjused.

George Friedman «Tulipunktid».
George Friedman «Tulipunktid». Foto: Postimehe kirjastus

Praegu aga on Euroopa proovilepaneku aeg, ütleb George Friedman 2015. aastal kirja pandud teose eessõnas. Silmapiirile oli kerkinud võimalus, et Euroopa Liit võib laienemise asemel hoopis kahaneda või kokku variseda. Päevakorda olid tulnud eurokriis, Ukraina kriis, rändekriis ja paremäärmusliku populismi tõus. Võrreldes tänasega ei olnud Brexit isegi veel rahvahääletusele pandud ja Donald Trumpiga seotud kriisid rahvusvahelist üldsust raputanud.

Viimastele sündmustele aitab omakorda veidi valgust heita Eesti Välispoliitika Instituudi direktor ja Turu ülikooli rahvusvahelise poliitika dotsent Kristi Raik, kes on kirjutanud raamatule eessõna. Selles ütleb ta muu hulgas nii: «Friedmani raamat tuletab meile meelde, et rahvuslus on jõud, mis on Euroopas ikka ja jälle tootnud vaenu, vihkamist ja sõdu. Euroopa Liidul on õnnestunud rahvuslust ohjeldada ja rahumeelseks muuta, kuid autor kahtleb, et Euroopa oleks oma ajaloole jäädavalt selja keeranud. See, kas eurooplased oskavad ka edaspidi soodustada rahvuslust ilma võõravihata, on Euroopa tulevikule määrava tähtsusega küsimus.»

Raamatu autor toob siiski eeskujuks ka positiivset rahvuslust, öeldes: «Rahvuslus ei pea alati toituma vihkamisest teiste vastu, vaid võib toituda ka armastusest omade vastu.» Maa-ilmas tunnustatud mõtleja värske ülevaade ajaloo ja tänapäeva seostest aitab paremini hinnata rahu haprust ja mõista selle väärtust.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles