/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
/nginx/o/2020/01/06/12854413t1h34a8.jpg)
Mihkel Raua raamat «Isa» oli 2019. aasta üks menukaimad teoseid Eestis. Autor rääkis möödunud nädalal Mustamäel Kaja kultuurikeskuses rahvaga kohtudes, et ta ei ole ise sugugi ideaalne isa, aga ehk on tema teosest kasu mõnele lapsevanemale, kes saavad selle seltsis koos natuke itsitada oma abituse, hädade ja probleemide üle.
Raamatus teeb näiteks Raud nalja selle üle, et teibib nutval lapsel suu kinni. «Jaa, ega keegi ometi ei arva, et mõni inimene püüaks lapse suud teibiga kinni panna! See on üks meelega üle keeratud näide ja laia pintsliga võõpamine. Niisugust laia pintsli kasutamist on minu raamatutes ju varemgi olnud. See ei tohiks minu lugejatele olla väga võõras,» vahendab Pealinn Raua sõnu.
«Selles raamatus on nagu kaks mind. Üks on selline, kes üritab esindada kummis rinnaga alfaisase stereotüüpi, mis jälle teiselt poolt kutsub esile naermise selle alfaisasuse üle. See naermine oli minu üks eesmärk. Aga see alfaisane seob meid meestena paratamatult mingil rohujuure tasandil. Sellest on möödunud vist miljoneid aastaid, kui me liigina tekkisime, aga ega me tänaseks veel väga muutunud ei ole. Me oleme mõne teadmise võrra küll targemad, aga oma loomuselt ikka need, kes me kogu aeg oleme olnud, sellest me ei pääse paratamatult. Alfaisast siis tasakaalustabki see teine, rahulik mina, kes on enda tegemistest selgelt aru andev,» selgitas ta.
Mihkel Raua sõnul annab selline laia pintsli kasutamine ühtlasi võimaluse olla intiimsem ja avameelsem ning öelda välja seda, mis muidu võiks tunduda äärmuslikum. «Kui kasutada seda laia pintslit, siis tõde ise enam nii äärmuslikuna ei näigi. Minu raamatutes on see soomuskiht nagu lugeja teatud mõttes jõuvõttesse võtmine alati olemas. Selle all on ka teine kiht, päris tõde, mis väärib äratundmist.»