Meeldiv, aga üürike taaskohtumine Pärandi-saaga tegelastega

Arngori mägi. Eragon seab sisse Loheratsanike uut kodu. Ta avastab peagi, et loherassi taastamine ei ole sugugi lõbus töö. Suurte seikluste asemel tuleb ette palju tühist nääklemist ja mõttetut paberimäärimist. Siiski tuleb ette ka ootamatusi, mis kangelase mõtted tohutult töökuhjalt eemale viivad. Eldunaríd, iidsed lohehinged, otsustavad temaga üht oma paljudest nägemustest jagada. Külla saabuvad nõid Angela ja Elva, laps, kelle Eragon ära needis. Urgalid kannavad ette ühe oma iidse loo noorest urgalist ja koledast lohemaost. Kõik need kohtumised annavad Eragonile midagi.

Arvasin esmalt, et see teos on midagi sarnast, nagu «Bard Beedle'i lood» on Potteri maailmas, ehk Alagaësia muinasjutud. Seega üllatusin, kui alguses hoopis Eragonist juttu oli. Mulle meeldis see taaskohtumine väga, sest kuigi tihti ei anta aimu, milline on kangelase elu pärast seda, kui tema suured seiklused läbi on. See oli väga mõnus, kuidas kirjanik leidis viisi Eragon sisse põimida ning samal ajal lisaks ka teist lugu edasi anda. Iga lugu oli mõnusalt erinäoline - nägemus, kohtumine, legend. Mu eelarvamusele vastas kõige rohkem kolmas lugu, urgalite legend. Kõige rohkem meeldis mulle aga esimene ehk «Kahvel». Kurvaks tegi ainult see, et kõik lood olid nii lühikesed. Tekkis täpselt sama tunne, kui saad proovimiseks ampsu midagi väga-väga head, aga juurde ei anta. Iga lugu oles võinud vähemalt kaks korda sama pikk olla. Loodan, et varsti tekib uus võimalus Paolini loodud maailma sukelduda.

Christopher Paolini on 1983. aastal sündinud ameerika kirjanik. Ta on pärit California osariigist ning kasvas üles Montanas. Christopher oli koduõppel ning lõpetas keskkooli juba 15-aastaselt. Seejärel hakkas ta tööle oma fantaasiaromaani «Eragon» kallal. Raamat ilmus 2002. aastal noormehe, kes oli siis 19-aastane, vanemate kirjastuse alt. Raamatu turundamiseks riietas Christopher end keskaegsetesse rõivastesse ning käis koolides ja raamatkogudes esinemas. 2020. aastal on oodata Paolinilt uut ulmeromaani, mille kallal ta viimastel aastatel töötanud on. Peale seda hakkab mees kirjutama järgmisi raamatuid Alagaësiast - tulekul on veel lühilugusid, aga ka uus romaan. Viies raamat Eragonist on tal juba pikemalt mõtteis mõlkunud. Paolini mõtleb tihti, mida tema loodud tegelased teha võiksid. Selle tulemusel sündisidki lühilood, millest sai «Kahvel, nõid ja lohemadu». Täpsem inspiratsioon oli üks Twitteri-säuts 2017. aastast, kui üks kasutaja kirjanikult küsis oma lemmiktegelase saatuse kohta ning sai vastuse nõiutud kahvlist. Teise loo kogumikus kirjutas Christopheri õde Angela. 

«Kahvel, nõid ja lohemadu» on armas kohtumine vanade tuttavatega. Kogu raamat ületas mu ootusi, sest kolm lühilugu on põimitud sellega, kuidas Eragonil pärast kõiki ta suuri seiklusi läheb. Soovitan kõigepealt muidugi Pärandi saaga läbi lugeda ja siis see jutukogumik!

Loe raamatust katkendit siit!