Eia Uus liikumisest #metoo: leidsin end pidevalt vaidlustest inimestega, kes ei mõistnud, milleks seda kõike vaja on

Millest see raamat räägib? Paljust, mis puudutab naist tänapäeva Eesti ühiskonnas – kui mitte lugejat ennast, siis naisi tema lähedal ja ümber: diskrimineerimine, ahistamine, ettekirjutused käitumisele ja välimusele ja soovidele, läbisaamine oma kehaga ja selle tundmaõppimine... Ning kuidas see kõik muutub ja on muutunud. 35-aastase naisena näen, kui paljud asjad on teisiti 25-aastaste hulgas – ja vanema põlvkonna naisterahvas ütles käsikirja lugedes, et lugedes on häbi, sest tema ajal nendest asjadest ei räägitud ja need on tabu.

Käsikiri võitis tänavusel romaanivõistlusel kolmanda koha. Žürii kommenteeris: «Tihedate intelligentsete vaidlustega kutsuvad loo tegelased kaasa mõtlema, andmata «õiget» retsepti. Sugude sarnasused ja erinevused, võimaluste võrdsused, vaatenurga läbimõtlemise vajadus – need on teemad, mida tuleks ühiskonnas laiemalt ja pidevalt arutada ning see käsikiri loob hea pinnase diskussiooni alustamiseks.»

Romaanis joonistub välja kolm liini. Üks on Liliani ja Mona lugu – kaks naist kohtuvad, nende vahel leiab midagi aset, midagi jutustaja jaoks ootamatut ja vägagi segadusseajavat. Teine liin on Liliani sügavalt isiklik kujunemise lugu – oma neljakümnele eluaastale tagasi vaadates näeb ta paljut teise pilguga. Ta adub, kuidas ühiskond on teda väga noorest east raami vorminud, kättesaamatut ideaali kehastama tirinud. Kolmas süžeeliin on poliitiline – Liliani tööks on ametisse saada Eesti esimene naispeaminister. Kandidaat Triinu Tuhala on kaks kümnendit poliitikas olnud, ent ikka veel kogeb ta teistsugust kohtlemist kui paljud mehed samal alal. Hiljuti rääkisin raamatust Junge Literatur Europa kirjanike kogunemisel Saksamaal, kus sealsed autorid küsisid pärast katkendi kuulamist: «Jutustamislaadis on kergust ja irooniat ja huumorit – kas nii tõsiseid teemasid tohib serveerida sellises võtmes?» Minu meelest on puudutatud teemad kohati nii tõsised ja traagilisedki, et kui neist rääkida vaid täie tõsidusega, ei jaksaks seda kanda lugeja ega ka autor ise.

Kui paar aastat tagasi hakkas meediasse jõudma ohtrasti #metoo lugusid ahistamisest erinevatel elualadel ning kõikjal maailmas kogunesid naismarsid, et rahumeelselt protesteerida muude teemade seas seksuaalse väärkohtlemise vastu ja oma keha õiguste poolt, leidsin end pidevalt vaidlustest inimestega, kes ei mõistnud, milleks seda kõike vaja on. Tundus, et need on teemad, mida ei ole võimalik ratsionaalselt argumenteerida – ja ainus viis natukenegi selgust luua, on anda lugejale võimalus TUNDA, milles asi on. Mis tunne on olla noor tüdruk, kelle jõud ei käi klassivendade omast üle, et ennast kaitsta või keda töö juures purjus kolleeg sülle tirib ja mõni vanem daam veel selle naljaks pöörab ja ütleb: «Ole õnnelik tähelepanu eest!»

Kui käisin Berliinis raamatuklubis «Tüdrukusest» rääkimas, kujunes tunnine vestlus kuue tunni pikkuseks (ning lõppes ainult seetõttu, et saabus kesköö), sest kommenteerida oli naistel vanuses 25 kuni 75 – ning vaatepunkte oli erinevaid. Kõigil ei ole samad kogemused, ning ka üks naine ei saa teisele öelda, et tema kogemus on vale: et ta ei saanud tunda selles olukorras sellist valu, või et naisel on võimatu oma keha sel moel nautida, või «ise ta kandis seelikut, ju ta ikka tahtis».

Artikkel ilmus esmakordselt Eesti Kirjastuste Liidu ajalehes «Raamat».