/nginx/o/2019/12/27/12835568t1hc367.jpg)
Alates 19. sajandil hoogustunud tehnoloogilistest arengutest (nt elekter, transport, side) on üha räägitud maailma ilmalikumaks ja ratsionaalsemaks muutumisest ning teaduse võidukäigust. 20. sajandi teisel poolel ennustati usundiuurijatele peatset tööst ilmajäämist, kuna arvati, et inimkond on üleilmastumis- ja infoajastul teel lõpliku usundilisest mõtlemisest loobumise suunas.
20. sajandi lõpp, riigikordade muutused ja uute meediate ajastu ei ole aga kaasa toonud usundite ning vaimsete õpetuste kadumist, vaid, vastupidi, võib rääkida nende uuenemisest, teisenemisest. Paljusid inimesi ei rahulda enam traditsioonilised religioossed institutsioonid ja hierarhiad ning vaimset rahulolu otsitakse mujalt, nt mitteinstitutsionaalsest kristlusest, maailmareligioonidega mitteseotud vaimsusevormidest.
On küll autoreid, kelle hinnangul on vaimsus religioonist sisult erinev, mistõttu neid kahte valdkonda tuleks käsitada lahus, nii on religioonidele, erinevalt vaimsuseõpetustest, peetud olemuslikuks institutsionaalset ja kanoonilist iseloomu ning jumalakujutelma (nt Watts 2017). Ent just eri õpetussüsteemidevaheliste puutepunktide ja ühisalade voolavus on üks tänapäeva religioosse mõtlemise ja käitumise tunnusjooni ning intervjueeritute hulgas oli ka niinimetatud klassikaliste religioonide järgijaid, kelle usulisel käitumisel oli vähe seost antud traditsioonis välja kujunenud kaanonitega.
Nimetatud aspekt tuleb korduvalt välja ka äsja ilmunud raamatus «Usundid ja vaimsed õpetused Eestis» esitatud kogemuslugudes. Vähemalt Eesti usundilise pildi järgi otsustades on piiri, kust toimub üleminek religioossuselt vaimsusele ja sealt edasi ilma sügavama filosoofiata tehnikatele, raske paika panna, kuna see võib sõltuda lisaks kõigele muule konkreetsest praktiseerijast.
Näiteks on inimesi, kes usuvad Jeesusesse, kuid ei käi kirikus, ei loe piiblit ega väljenda oma religioossust üheski organiseeritud vormis. On kristlasi, kellel esineb tulnukakontakte, ja luteriusku ristituid, kes on usulises mõttes ateistid, kuid keda tõmbavad kristluse poole selle üldmoraalsed väärtused. Samuti on rohkelt vaimsusehuvilisi, kes usuvad inglitesse, kuid mitte jumalasse. Seoses 1990. aastate alguses kirikutes jagatud humanitaarabiga tuli kasutusele nimetus «kaerahelbekristlane», mis osutab sellele, et vahel võib kirikuga liitumise tingida pigem majanduslik kitsikus kui usulised vaated (vrd Saard 2014).
Nii mõnedki usundid ja õpetused hõlmavad laiemalt maailmavaadet, elulaadi ja kultuuri, teised aga – vähemalt Eesti kontekstis – sisult pigem praktilisi harjutusi, mille puhul vaimne moment ei ole kuigivõrd esil.
On kultuuriteadlasi, kes on käsitanud nüüdisaegse religioonina isegi šoppamist või marksismi, tuues nendegi puhul välja religioonitüüpilisi jooni.
Eelöeldut arvesse võttes said käesolevasse raamatusse koondatud nii Eestis tuntud pika ajalooga religioonid kui ka uudsed ja lõdva struktuuriga vaimsuseliigid.
Artikkel ilmus esmakordselt Eesti Kirjastuste Liidu ajalehes «Raamat».