Aado Lintrop kogus manside kõige räägitavamad jutud kaunisse kogumikku

Juba siis, kui Arvo Valton palus mul toimetada Mihhail Plotnikovi mansi-ainelist poeemi «Jangal-maa», mis 2016. aastal eesti keeles ilmudes sai alapealkirja «Mansi eepos», tekkis mõte koostada raamat, mis tutvustaks eesti lugejale ka tegelikku mansi rahvaluulet.

Kuigi Plotnikovi teose sisuks on manside võitlus vene vallutajate vastu, on sellel mansi mütoloogia ja folklooriga vähe kokkupuuteid. Et olin uurimistöö tarvis juba hulga laule ja jutte tõlkinud, ei tundunud eesmärk väga utoopiline. Lisaks õnnestus hankida enamik Bernát Munkácsi mansi rahvaluulet sisaldava väljaande digiteeritud köiteid, millest varem suurt puudust tundsin. Need koondavad nii Munkácsi enda 19. sajandi lõpul kogutud materjali kui ka osa tema eelkäija Antal Reguly juba sajandi keskel üles kirjutatud tekste, ehk siis meieni jõudnud mansi folkloori varasema kihistuse. Kuna ma ungari keelt ei oska, tuli loota sellele, et saan aru mansikeelsetest tekstidest sel kujul, nagu need avaldati. Enamasti see õnnestus. Vaid mõne Reguly kogutud lõuna-mansi keelse lauluga jäin hätta.

Tõlkisin ära suure osa Munkácsi kogumiku esimeses köites avaldatud folkloori ning valiku teise ja kolmanda köite tekste. Koos juba varem tõlgitud juttude ja lauludega Artturi Kannisto kogust ning mõnede mujalt võetud lugudega oli raamatu materjal sellega koos, tuli veel loetavamaks sõnastada varasemad teaduslikud tõlked ja kirjutada selgitavad tekstid. Lugemise hõlbustamiseks loobusin rohketest joonealustest märkustest, mida asendab raamatu lõppu lisatud olulisemaid tegelasi ja mõisteid tutvustav sõnastik. Kogumik «Linn seitsme tiivaga raudhobuse seljas» sisaldab 23 proosapala ja 8 lauluteksti (osa neist üle 600 värsirea pikad), mis on kogutud ajavahemikus 1844–1979.

LOOD MAAILMA LOOMISEST JA MUUST

Tekstide valiku kohta nii palju, et usundi uurijana eelistasin müüdilist maailmapilti kajastavaid jutte ja laule. Seepärast leiab raamatust lugusid maailma loomisest, inimese ja loomade-lindude tegemisest ja ajastuid lõpetavast uputusest. Kangelaslaulud on esindatud kahe tekstiga, karupeo repertuaarist on valitud karu maa peale tuleku ja sealt tagasi isakoju mineku lood. Lisaks on terve hulk lugusid mos- ja por-inimeste vahekordadest. Need ning Eidepoja lood on tänase päevani manside kõige räägitavamad jutud, sest vanu loomislugusid pole enam võimalik elavas esituses kuulda. Mõlemad viimati nimetatud teemad püsivad olulistena oma aktuaalsuse tõttu. Mos ja por on olnud kaks eksogaamset gruppi, milleks jagunes kogu rahvas. Mos-inimesed pidid abielluma por-inimestega ja vastupidi. Eidepoja lood aga on populaarsed seetõttu, et esitavad inimestele kõige lähema jumaluse, Maailma-Vaatava-Mehe tegemisi vembumehe seikluste võtmes.

Lugejal tuleks meeles pidada, et kõik raamatus leiduvad tekstid olid algselt levinud suulisel kujul. Rõhutan seda, kuna tänapäeva lugejale võivad paljud selliste tekstide loomisel kasutatud vahendid tunduda primitiivsed või igavad. Autori isikupärase väljendusviisi ja kordumatute süžeede asemel oli suulises kultuuris esikohal kogukonnale olulise pärimuse edastamine. Keskenduti loo jutustamisele, mitte aga sellele, mis sõnadega ja mis stiilis seda teha.

Et mul on olnud mansi rahvaga mitmeid isiklikke kokkupuuteid, olin juba tööd alustades veendunud, et nii huvitava pärimusega väikerahvas ei vääri mitte lihtsalt raamatut, vaid väga esinduslikku ja kaunilt kujundatud väljaannet. Sellepärast palusin kogumikku illustreerima Marja-Liisa Platsi, kelle töid olen ikka imetlenud. Usun, et meie ühine ettevõtmine kandis head vilja.