R, 18.09.2020

«Sel saatuslikul 1939. aasta imelisel suvel polnud inimeste näod veel umbusklikud»

Imbi Paju.

FOTO: Daisy Lappard

Imbi Paju dokumentaaljutustus «Tõrjutud mälestused», mis kirjaniku perekonnaloo kaudu näitab, kuidas Nõukogude okupatsiooni ajal oli üksikinimene sunnitud silmitsi seisma poliitilise kurjusega, on ilmunud tänaseks kaheksas keeles ja seda võib auga nimetada Eesti ajaloo- ja mälestuskirjanduse klassikaks. Paju toob lugejateni oma ema ja tädi loo, kelle NKVD 1948. aastal 18-aastastena arreteeris ja Siberi vangilaagrisse saatis süüdistatuna metsavendade aitamises. Perekonnaloosse süüvides maalib ta pildi terve ühiskonna traumast, nende ajalooliste hetkede mõjust, mil üksikinimene on seisnud silmitsi poliitilise kurjusega. Loe raamatust katkendit.

1939. aasta pahaendeline idüll

Milline oli 1939. aasta suvi? Enne suurt katastroofi, enne kui mu ema ilme hakkas kujunema selliseks, nagu see nüüd on. Enne kui Stalin ja Hitler kokku leppisid. Enne kui eestlased koos oma eetiliste väärtustega kahe suure ja ahne poliitilise süsteemi vahele suruti. Sel saatuslikul 1939. aasta imelisel suvel polnud inimeste näod veel umbusklikud, nad polnud veel ähvardust tunda saanud. Põhja-Tartumaal Murru küla väikese talu õuele oli 18. juunil sirelipõõsaste varju kaetud sünnipäevalaud. Maja ette istutatud pojengipõõsas oli õitsele puhkenud. Mu ema ja tema kaksikõde said sel päeval 9-aastaseks. Kaksikutel oli neli vanemat õde. Nad olid vaesevõitu, kuid ilusate tüdrukutega perekond. Õde Laine oli küpsetanud suure tordi, mis oli kaunistatud vahukoore ja maasikatega. Heidi oli kirjutanud kaksikutele sünnipäevaks luuletuse ja luges selle ette. Siis õed laulsid mitmehäälselt. Tavaliselt lauldi pikki vanaaegseid ballaade, kus hea võidutseb kurja üle ja kus iga väike tüdruk on printsess. Üks laul kestis isegi kümme minutit. Nende ema Helene pidas üksi talu üleval ja majandas perekonda, sest isa oli neli aastat tagasi surnud. Kodusoojus ja leebe huumor, mis pereliikmete vahel valitses, aitas raskustest üle olla. Vanem õde Leida oli juba üle kahekümne ja abielus. Ta elas koos oma külamuusikust mehega naabertalus, kuid käis ka ema abistamas. Leida oli praktiline ja asjalik. Nooremad, teismeeas neiud olid selgelt boheemlusele kalduvad, nad tahtsid vabal ajal rohkem lugeda ja joonistada. Heidi ja Lydia oleksid võinud kunstikooli minna, nii andekad olid nad oma joonistustega, kuid ema ütles, et kõigepealt peab iga laps jõudumööda talus töötama. Kaksikud Aino ja Vaike käisid näiteks koolivaheajal lehmadega karjas – tavaliselt see päris meeldis neile, nad mõtlesid igasuguseid laule välja ja laulsid karjamaal nii kõvasti, kui tahtsid. Leida meheõel Lydia Palmil oli kodus klaver ja neile meeldis kuulata, kui seda mängiti. Kaksikud olid kindlad, et nad ei jää iialgi maale elama, vaid kui saavad suureks, siis lähevad linna muusikakooli ja õpivad lauljaks. Kui sünnipäevatort oli söödud, mängiti ringmängu. Leida mees Oskar tõi lõõtsa ja mängis Poola helilooja Oginski «Poloneesi». See viis tegi tüdrukud alati kurvaks ja nad hakkasid rääkima oma isast.

Ema on mu silme ette maalinud mitmesuguseid pilte ning need on aastate pikku paigutunud mu mällu ja loonud seal oma visioone. Ma justkui restaureerin tema kõne kaudu möödunud aegu, otsides oma mälusoppidest üles kõik, mis ma lapsena täiskasvanute omavahelistest vestlustest meenutada suudan. Räägin mõned asjad oma tädi Heldiga üle – ta on emast vanem ja mäletab paremini. Hiljuti andis ta välja luulekogu, tema luuletused räägivad kadunud ajast, kodust ja kodutusest. Siberisse küüditamisest, iseendaks ja inimeseks jäämisest. Avastan neid luuletusi lugedes, et õnne ja traagikaga segatud minevik polegi see sama minevik, mis on seotud mõrvade ja okupatsiooniga, sõnad annavad sellele uue elujõu. 80-aastase naise hüvastijätt ajaga polegi hüvastijätt – väikese teose kaudu muutub see järgmiste põlvkondade jaoks saabumiseks praegusesse hetke. Muutub kohtumiseks keele kaudu loodud maailmas. Ja seal, nagu poolläbipaistva kardina taga, tunneme ära eelmiste põlvkondade meile päranduseks jäetud teemad, inimelu peegeldused, mille ümber oleme ehitanud oma olemasolu.

Minevikku poeetiliselt ümber kirjutades muudab see mõtlemise justkui pühaks rituaaliks – parandavaks jõuks. Seda tuleb teha enne, kui kollektiivne mälu hävib, muutumata üleilmseks hoovuseks, aja ja inimliku valu kihistuste pildikollaažiks – nagu on kusagil väljendanud Soome filmi suurmees Peter von Bagh -, andmata tulevastele põlvkondadele vastutuse võimalust.

Sel 1939. aasta suvel kaunistas vana tore seinakell veel mu emakodu elutoa seina ja nikerdustega kummutil ilutses kaunis raamis emaema Helene ja emaisa Gottliebi foto. Lapsed seisavad toas vanemate pildi ees. Isal on fotol paksud, heledad, veidi kuldse tooniga juuksed, näojooned on maamehe jaoks liiga peened. Ema Helene on arvamusel, et isa tervise rikkus Esimene maailmasõda, mõttetu ja julm. Kuid õnneks jäi isa ellu ja temast sai meie isa ja Eesti saavutas lõpuks iseseisvuse.