/nginx/o/2019/11/29/12776580t1h034f.jpg)
Lääne ühiskonnas on surmast rääkimine ikka veel pelutav, kuigi inimesi sureb iga päev: haiglas, kodus, maanteel... Surm on täiesti tavaline lastele mõeldud multifilmides ja arvutimängudes. Vaatamata sellele või just seetõttu tundub surm olevat kaugel, kuskil mujal. Kuni ta pole sirutanud oma külma kätt meie lähedase järele.
Raamatu «Kui aega on jäänud vähe… Psühholoogina elu ja surma piirimail» autor Inna Narro töötab kliinilise psühholoogina Põhja-Eesti regionaalhaigla Hiiu järelravi kliinikus ning tema igapäevane töö on seotud surma, leina ja raskete haigustega. Seetõttu räägib ka see raamat surmast ja suremisest, aga veel enam räägib see armastusest – armastusest elu vastu.
Hiiul töötatud aastad on aidanud Innal mõista armastuses avalduvat imet. Elu ja surma piirimaile sattunud inimeste lood on olnud tema jaoks vaimsed õppetunnid, milles avalduv tarkus on piisavalt väärtuslik, et seda lugejatega jagada.
«Meie kultuuriruum ja ühiskond eeldavad, et me oleme kaunid, noored ja edukad ning me ei sure kunagi ära, aga zen-budismis näiteks on surm sama püha nagu sünd. Lihtsam on surra neil, kes on aktsepteerinud surelikkust, on lahti lasknud kõikidest maistest materiaalsetest väärtustest ja jätnud endale ainult vaimsed väärtused perekonna, sõprade, laste ja armsate lähedaste näol,» räägib Inna Narro.
«Väga raske on lahkuda neil inimestel, kes on jätnud leppimata oma lähedastega, kellel on mure oma maise vara pärast. Inimene peaks enda jaoks selgeks mõtlema, mis on tegelikud väärtused. Nii terve, tervenev kui lahkuv inimene peaksid kasutama aega enda jaoks targasti. Elada võiks rohkem emotsioonidele ja armastatud inimestele, mitte majadele, autodele ja maatükkidele. Küll on juhtumeid, kus kogu perekond on tegelnud mingi materiaalse väärtuse loomisega, olgu see siis karjääri edendamine või maja ehitamine, ja kui see karjäär on saavutatud ning maja valmis, ei saagi seda enam nautida. Isegi lemmikloomale elamine on tunduvalt väärtuslikum kui elamine majale.»
Inna on näinud, et inimene võib enne teispoolsusesse minekut ümber sündida. Tema jaoks on kõige kurvemad seigad sellised, kui inimene alles enne surma leiab üles enda tegeliku loomuse ning hakkab väärtustama oma abikaasat või soovib üles leida aastakümneid tagasi hüljatud lapsi.
«Me võtame enesestmõistetavalt oma lähedasi, oma tervist, oma käsi, oma jalgu, oma nägemist. Ja kui selgub, et enesestmõistetav osa füüsisest või elust hakkab meie jaoks kaduma, siis muutub see kaduv osa maailma kõige tähtsamaks asjaks. Siit soovitus: jätke valehäbi ilusate sõnade väljaütlemise pärast. Hiljem ei jõua te seda ära kahetseda.»
Artikkel ilmus esmakordselt Eesti Kirjastuste Liidu ajalehes «Raamat».