Raamatusoovitus: palju elevust nooremale koolieale

2003-2004, Inglismaa. 11-aastane James on üks neist poistest, kes alatihti pahandustesse satub. Ta elab koos 9-aastase poolõe ja ohtlikult ülekaalulise emaga, kes juhib poevaraste organisatsiooni. Naise poole pöördutakse, kui soovitakse saada odavamalt mõnd uut hitttoodet. Loomulikult saab poeg ise kõik tehnikavidinad ja hilbud, mis vaid hing ihkab. Kui ema sureb, lahutatakse lapsed ning James satub lastekodusse. Peale üht järjekordset sekeldust tutvustatakse talle CHERUBit, salajast organisatsiooni, kus 10-17-aastased lapsed töötavad salaagentidena. James otsustab nendega liituda. Esmalt peab ta läbima 100-päevase karmi väljaõppe, et teenida välja võimalus missioonidel käia. 

CHERUB organisatsioon oli päris lahe. Kõige ägedam oli muidugi tasemetesüsteem, kus oranž särk anti külalistele, helesinine väljaõppel olevatele agentidele, hall tavalistele spioonidele jne. Mulle meeldis ka sissejuhatav peatükk ning ninakas üleolev toon, mida asutuse tutvustamisel kasutatakse. Pani kohe mõtlema, kas ja kui palju siin maailmas tegelikult lastest salaagente on olnud. Raamatuid ja filme noortest salaagentidest on palju. Kes siis poleks näinud spioonitüdrukute multikaid, kus huulepulk või peegel mingit võimast seadeldist varjas?

CHERUB-spioonid on veidi rohkem kahe jalaga maa peal. Lapsikust ja lollusi, eriti tembutamist on siin raamatus rohkelt. See tundus kohati isegi rohkem nagu täiskasvanu unistus lapsepõlvest kui tegelikkus või siis ei lollitanud ma lapsena piisavalt. Olen viimase aastaga aru saanud, et ma eelistan raamatuid, kus on tugev loogika. Olen valmis uskuma igasuguseid asju, kui neil mingisugunegi seletus taga on. Selles raamatus oli päris mitu seika, millega ma kuidagi leppida ei tahtnud. Esiteks said lapsed osavaks kuidagi liiga kergelt. Igal teisel 12-aastasel selles raamatus on karates must vöö või vähemalt pingul kõhulihased ning lisaks räägib ta muidugi mitut keelt. Kohati on lapsspioonid oma vanusest hoopis tunduvalt ees. Eriti häiris mind stseen, kus 15-aastased kooli territooriumil pidu panevad ja muuseas ka 12-aastase täis joodavad. See oli nõme ja ebavajalik. Kohti, mis panid mind mõtlema: «Milleks küll?» oli veel, näiteks Joannaga musitamine. Ma ei saa mainimata jätta ka seda, kuidas James kohe peale esimest missiooni, kus ta midagi erilist ei teinud, ülenduse ehk tumesinise särgi sai, samas kui tema sõbrad, kes olid palju kogenenumad, kandsid alles halle. Selles osas meenutas ta mulle eriti Harry Potterit: mõlemad poisid on orvud, kes saavad võimaluse käia salajases koolis ning saavad tunnustada, kuigi suurema töö teevad nende eest teised ära. 

Jamesi seiklused võivad tekitada elevust, kui oled ise 11-aastane, aga minu jaoks muutusid nad kiirelt igavaks. Seda raamatut on lihtsam nautida, kui liiga palju toimuvale ei mõtle. «Agent» on sissejuhatus tervele sarjale ning keskendub agendiks saamisele, aga väljaõppe lõpus ootab Jamesi ees juba esimene missioon. Muidugi ootasin põnevusega, mis saama hakkab. Oleksin tahtnud kuhjaga rohkem tegevust, ohtlike olukordi ja ringihiilimist. Jamesi ülesandeks on aga inimestega suheldes infot koguda, lisaks sellele leiab ta endale silmarõõmu ja topib oma käe sõna otseses mõttes sinna, kuhu ei tohiks. Kokkuvõttes valmistas see esimene missioon mulle pettumuse. Eelnev väljaõpe oli palju huvitavam. Kusjuures, lugedes lõpututest jooksuringidest ja vormi ajamisest, tekkis lausa süütunne, et ise ammu trenni pole teinud. Võtsin siiski käsile ka sarja järgmise raamatu ning jääb vaid üle loota, et seal on need puudused kõrvaldatud.

Robert Muchamore on 1972. aastal sündinud inglise kirjanik. Ta on pere neljast lapsest noorim ning kasvanud üles Põhja-Londonis. Ta soovis saada arhitektiks, fotograafiks või kirjanikuks, kuid avastas peagi, et esimesed kaks varianti ei ole ikkagi talle. Ka kirjutamisega ei läinud esialgu sugugi hästi, mistõttu tegi ta 90tel kontoritööd. 1998. aastal kurtis Muchamore'i 12-aastane nõbu, et ükski raamat pole piisavalt lahe, et seda lugeda. Mehel jäi see kommentaar paariks aastaks mõtetesse mõlkuma ning ta otsustas uuesti kirjutamist proovida. Ta tahtis kirjutada lastest, kes elavad päris maailmas ja ei ole ideaalsed. Muchamore ei osanud ette kujutadagi, et ta kirjutab 17 raamatut või et neid müüakse üle 15 miljoni koopia. Hetkel ei plaani ta CHERUB-sarja rohkem raamatuid kirjutada, kuid ei välista, et ta seda tulevikus teeb.

«Agent» on korralik lasteraamat ning võib meelelahtutust pakkuda ka vanematele, aga seda ei tasu hakata sügavamalt analüüsima. Minu arvates ei olnud väga hästi paigas tasakaal selle vahel, kas lapsed on lapsed või salaagendid. Esines mitu detaili või sündmust, mis mulle üldse ei meeldinud ja minu arvates ka loole väga juurde ei andnud. See-eest oli huvitav tutvuda CHERUB organisatsiooniga ning lugeda katsumustest väljaõppel. Reaalne missioon raamatu lõpus oli siiski pigem igav. Soovitan seda teost põhiliselt väikestele poistele!