«Kasimatu, haiglane, hall ja silmatorkamatu, ebahuvitav tegelane»

Kolmapäev, 5. veebruar

Veebitellimusi: 5

Raamatuid leitud: 5

Telefonikõne kell 9.25 ühelt Lõuna-Inglismaa mehelt, kes kaalub Šotimaal raamatupoe ostmist. Ta tundis huvi, kui palju võiks maksta 20 000 raamatuga pood.

Vältides ilmselget vastust «KAS TE OLETE HULL?» küsisin, mida arvab praegune omanik. Too olevat öelnud, et raamatu keskmine hind tema poes on kuus naela, ja pakkunud, et kogusumma 120 000 naela tuleks jagada kolmega. Ütlesin, et see tuleks jagada vähemalt kümnega, tõenäoliselt isegi kolmekümnega. Hulgimüük on peaaegu võimatu, sest väga vähesed on valmis vastu võtma suurt hulka raamatuid, ja need vähesed, kes seda siiski teevad, maksavad sandikopikaid. Raamatupoode on napilt ja laovarud külluslikud. Turul võimutsevad ostjad. Isegi 2001. aastal – aasta, mil ma ostsin poe –, kui asjade seis veel hea oli, hindas eelmine omanik oma 100 000 raamatust koosneva lao väärtuse 30 000 naelale.

Vahest oleksin pidanud andma helistajale nõu, et enne, kui ta langetab otsuse poe ostmise kasuks, loeks ta (lisaks Orwelli kirjutisele «Bookshop Memories») läbi William Y. Darlingi erakordse raamatu «The Bankrupt Bookseller Speaks Again». Mõlema teose lugemine on tungivalt soovitatav iga raamatukaupmeheks pürgija puhul. Darling polnud tegelikult pankrotis raamatukaupmees, vaid Edinburghi kangamüüja, kes pani lugejad ülimalt veenval moel uskuma, et selline inimene tõepoolest eksisteerib. Üksikasjad on üleloomulikult täpsed. Darlingi väljamõeldud raamatukaupmees – «kasimatu, haiglane, hall ja silmatorkamatu, ebahuvitav tegelane, kes siiski juhul, kui teda tagant utsitada, on võimeline raamatute teemal vahutama sama sõnaosavalt nagu iga teine» – on kasutatud raamatute müüja kirjeldusena täpselt omal kohal.

Nicky oli täna poes tööl. Täiskohaga töötajat ei võimalda mu rahakott enam pidada, seda eriti pika külma talve ajal, ja kahel päeval nädalast sõltun ma Nickyst, kes on samavõrra võimekas kui ekstsentriline ja laseb mul käia raamatuid ostmas või teha muid töid. Ta on neljakümnendate lõpus naisterahvas, kel on kaks täiskasvanud poega. Nicky elab väikeses talukohas Luce Bay ääres, umbes viisteist miili Wigtownist, kuulub Jehoova tunnistajate sekka, ja see asjaolu koos tema hobiga meisterdada kummaliselt kasutuid käsitööesemeid iseloomustabki teda kõige paremini. Ta õmbleb paljud rõivaesemed ise, ning olles ühtaegu hoidlik ja kitsi, jagab siiski ülima heldusega kõike vähest, mis tal on. Reedeti toob ta mulle maiuspala, mille on eelmisel õhtul pärast teenistust kuningriigisaalis kaevanud välja Morrisonsi toidupoe prügikonteinerist Stranraeris. Seda sündmust nimetab ta roareedeks. Pojad kutsuvad oma ema lohakaks mustlaseks, aga ta on poe lahutamatu osa niisama kindlalt kui raamatud, ja pood kaotaks tema lahkumisega osa oma võlust. Kuigi täna pole reede, tõi ta kaasa Morrisonsi prügikastist pärineva jäleda toidupoolise: paki samosasid, mis olid peaaegu tundmatuseni läbi ligunenud. Paduvihma käest tuppa tormates viskas ta paki mulle näkku, öeldes: «Näe, vaata – samosad. Kui tore!», ja hakkas üht sööma, puistates lögaseid pudemeid üle kogu leti ja põranda.

Suviti võtan ma tööle ühe või kaks õppurist praktikanti. See annab mulle vabaduse anduda mõnele neist ettevõtmistest, mis muudavad Galloways elamise nõnda idülliliseks. Kirjanik Ian Niall kirjutas kord, kuidas ta lapsena pühapäevakoolis käies oli veendunud, et piima ja mee maa, millest õpetaja rääkis, asub Galloways – osalt seetõttu, et tema lapsepõlvekoduks olnud talumaja sahvris leidus mõlemat alati ohtralt, kuid ka seepärast, et tema jaoks oli see kant omamoodi paradiis.

Jagan tema armastust Galloway vastu. Poes töötavad tüdrukud võimaldavad mulle luksust teha paus, et minna kalale, ujuma või mägedesse matkama. Nicky räägib tüdrukutest kui minu pisikestest lemmikutest.

Esimene klient (kell 10.30) oli üks meie vähestest püsikundedest: härra Deacon. Ta on jutukas mees viiekümnendate keskpaigas, vöökohaga, mida väheaktiivsete keskealiste meeste juures ikka näha võib; tema hõrenevad juuksed on kammitud üle pealae ebaveenval moel, millega mõned kiilanevad mehed püüavad teistele kinnitada, et nende lehviv lakk on endiselt alles. Ta riietub võrdlemisi šikilt, kuivõrd ta rõivad on silmnähtavalt hea lõikega, ent ta ei kanna neid välja: pisiasjadele nagu särgisabad, nööbid või püksiauk pöörab ta õige vähe tähelepanu. Näib, nagu oleks keegi laadinud riided kahurisse, teda nendega tulistanud, ja nii, nagu rõivaesemed teda tabasid, need tema selga ka jäid. Ta on ideaalne klient väga mitmel moel; ta ei lappa kunagi raamatuid ja astub poodi alles siis, kui teab täpselt, mida vajab. Tema sooviga kaasneb tavaliselt The Timesist väljalõigatud raamatuarvustus, mille ta esitab sellele, kes iganes juhtub leti taga seisma. Mehe keelekasutus on napp ja täpne ning ta ei vaevu ajama tühja viisakusloba, kuid ei käitu kunagi ka ebaviisakalt ning maksab raamatute eest iga kord nende kättesaamisel. Peale selle ei tea ma temast vähimatki, isegi mitte tema eesnime. Tegelikult murran sageli pead, miks ta tellib raamatuid minu kaudu, kui võiks seda hõlpsalt teha Amazonis. Vahest pole tal arvutit. Vahest ta ei tahagi seda teha. Vahest on ta üks selle väljasureva tõu esindaja, kes mõistab, et raamatupoodide ellujäämiseks tuleb neid toetada.

Keskpäeval astus leti äärde khakipükstes, baretiga naine, käes kuus teost, kaasa arvatud kaks peaaegu uut, kallist, laitmatus seisukorras kunstiraamatut. Raamatud maksid kokku 38 naela; ta palus soodustust, ja kui ütlesin talle, et ta saab need 35 naela eest, küsis ta vastu: «Kas te kolmekümnega annate ära?» Kliendid, kellele on pakutud allahindlust toodetele, mis maksavad niigi murdosa oma esialgsest kaanehinnast ja kes tunnevad endal õigust nõuda veel ligi 30 protsenti soodustust, panevad minu usu inimeste sündsustundesse tugevalt proovile ja seepärast keeldusin hinda veelgi alandamast. Ta maksis 35 naela. Janet Street-Porteri soovitusel, mille kohaselt tuleks iga khakipükste kandja demilitariseeritud tsooni kohal langevarjuga alla visata, on nüüd minu täielik toetus.

Kassa 274.09 naela

27 klienti

Neljapäev, 6. veebruar

Veebitellimusi: 6

Raamatuid leitud: 5

Meie veebipoes on müügil 10 000 raamatut, mis on üks osa 100 000 suurusest raamatulaost. Kõik need on kataloogitud andmebaasis nimega Monsoon, mida kasutavad Amazon ja AbeBooks. Täna saatis meile üks Amazoni klient meili teose «Why Is There Something Rather Than Nothing?» kohta. Tema kaebus: «Ma ei ole oma raamatut veel kätte saanud. Palun lahendage see ära. Praegu ei ole ma veel teie teeninduse kohta arvustust kirjutanud.» Selline halvasti varjatud ähvardus on Amazoni tagasiside tõttu üha tavalisem, ja on teada juhtumeid, kui jultunud kliendid nõuavad sel moel osalist või isegi täielikku tagasimakset, olles tellitud raamatu juba kätte saanud. Kõnealune raamat läks postiga teele teisipäeval ja oleks pidanud praeguseks kohal olema, seega õngitseb klient tagasimakset või on tekkinud probleeme Royal Mailiga, mida tuleb ette äärmiselt harva. Vastasin ja palusin tal esmaspäevani oodata, ja kui raamat pole selleks ajaks ikka saabunud, kanname talle raha tagasi.

Pärastlõunal sorteerisin läbi paar kastitäit teoloogilisi raamatuid, mille oli eelmisel nädalal toonud Šoti presbüterliku kiriku pensionile jäänud õpetaja. Teemakollektsioonid on enamasti ihaldusväärsed, sest nende seas leidub pea kindlasti mõni kollektsionääridele huvipakkuv haruldus, mis tavaliselt on väärtuslik. Teoloogia on selle reegli arvatavasti ainus erand ja see kehtis ka täna: kastis polnud midagi tähelepanuväärset.

Panin poe kell viis kinni ja läksin poodi, et õhtuks süüa osta. Vasaku püksitasku põhja oli hiljuti tekkinud auk, mille olemasolu mul alailma meelest läks, ja ma pistsin peenraha just sellesse taskusse. Magama minekuks riidest lahti võttes leidsin oma vasakust saapast ühe naela ja 22 penni.

Kassa 95.50 naela

6 klienti

Reede, 7. veebruar

Veebitellimusi: 2

Raamatuid leitud: 2

Täna oli imeilus päikesepaisteline päev. Nicky saabus kell 9.13, seljas must Kanada suusakombinesoon, mille ta ostis viie naela eest Port Williami heategevuspoest. See on novembrist aprillini tema igapäevamunder. Kombinesoon on voodriga ja ta näeb selles välja nagu põrutada saanud teletups. Selle perioodi vältel väljastab ta katkematut viginat teemal poe õhutemperatuur, mis, ma tunnistan, on jahedapoolne. Ta sõidab sinise väikebussiga, mis sobib ideaalselt tema tränikoguja-elustiiliga. Selle istmed on välja visatud ja nende asemel võib sealt seest leida mida iganes, alates sõnnikuga täidetud kottidest kuni katkiste kontoritoolideni. Ta kutsub oma bussi Kellukeseks, kuid ma olen hakanud seda hüüdma Kollikeseks, sest enamasti on see täis tühje pudeleid.

Norrie (endine töötaja, kes nüüd töötab oma tisleritöökojas) astus kell üheksa läbi, et lappida ära Rebaseuruks kutsutava aiamajakese katus, mis on hakanud vihma läbi laskma.

Viimase viieteistkümne aasta jooksul on töötajad tulnud ja läinud, kuid kuni viimase ajani on mul olnud vähemalt üks täiskohaga palgaline. Mõned neist on olnud hiilgavad, mõned saatanlikud; peaaegu kõik nad on siiani mu sõbrad. Esimestel aastatel võtsin praktikante poodi appi laupäeviti, kui täiskohaga töötajad ei tahtnud tulla, ning aastatel 2001 kuni 2008 suurenes käive kindlalt ja tugevalt, kuigi suundumus internetist ostmisele oli päevselge. Siis – pärast Lehman Brothersi pankrotti tolle aasta septembris – lendas kõik uppi ja käive jõudis tagasi sinna, kust me 2001. aastal alustasime, kuid ärikuludega, mis olid headel aegadel tuntavalt tõusnud.

Ehitasime Norriega Rebasepesa paar aastat tagasi ja kasutame seda Wigtowni iga-aastase raamatufestivali ajal paigana, kus korraldada väga väikesi ebaharilikke üritusi. Eelmisel aastal pidas Šotimaa kõige tätoveeritum mees seal kahekümneminutise loengu tätoveerimise ajaloost ja tõmbas näite toomise eesmärgil loengu käigus aluspüksid rebadele. Üks kes pidas majakest eksikombel tualetiks, astus loengu lõpupoole kogemata sisse ja leidis eest peaaegu alasti mehe. Ma ei ole kindel, kas ta on praeguseks juba toibunud.

Enne kui Norrie lahkus, pidas ta Nickyga maha tulise vaidluse teemal, millest ma tabasin vaid lõpuosa. See paistis olevat seotud evolutsiooniga. Evolutsioon on Nicky lemmikteema ning pole sugugi ebatavaline leida ilukirjanduse riiulist mõni «Liikide tekkimisest» eksemplar, mille on sinna sokutanud Nicky. Teen talle tagasi, pistes piibleid (mida tema peab ajalooks) romaanide sekka.

Pensionil kirikuõpetaja raamatuid sorteerides leidsin teose «Gay Agony», autoriks ebatõenäolisena tunduva nimega H. A. Manhood.5 Tuleb välja, et Manhood elas Sussexis, ümberehitatud raudteevagunis.

Kassa 67 naela

4 klienti