Neli aastat üksinda kodus ehk mis juhtus Peep Vainuga? (6)

Endaga dialoogi astumine, järjest parem endast arusaamine ja oma tõe otsimine aitavad teadlikult elu keskpaika jõuda ja sellest terve nahaga läbi navigeerida. Autasuks on kergem ja parem elu.

Peep Vain kirjeldab oma teises raamatus «Keset elu» peamisi elu keskpaigaga seotud väljakutseid ja lahendusi. Lisaks neile jutustab ta mitmeid isiklikke lugusid. Kõik see kokku võimaldab lugejal keskenduda enda elule ja märgata lootusrikkalt võimalusi, kuidas kogeda üha suuremat rahulolu ja rõõmu.

Postimees avaldab raamatust ühe katkendi.

Kuidas mul üksi kodus olemise aeg kulges? Mida ma tegin ja kogesin? Millised arengud ja transformatsioonid läbisin?

Nagu  öeldud,  jõudsin  2014.  aasta  kevadel pärast üheksa aasta pikkust inkubatsiooniperioodi ajaloolise otsuseni tööellu pikem paus teha. Tagasivaates võin öelda, et tegu on mu elu ühe suurima seiklusega, mis siis, et suurem osa sellest toimus kodu kaitsvate seinte vahel. Seiklustel on tavaliselt mingi sihtpunkt või eesmärk, minul polnud aga kumbagi.

Täpselt samasse perioodi langes suurema pidulikkuseta ühe olulise lähisuhte lõpp. See võimendas töölt koju jäämise protsessi, lisades sellesse paar olulist mõõdet.

Puhkus ja korra loomine

Ma ei jäänud koju mingi kindla plaaniga. Mul polnud mõttes kirjutada uut raamatut, ronida mõne kõrge mäe tippu, õppida ära kreeka keel ega süüvida oma psüühika sügavustesse. Soovisin ainult oma unistuse teoks teha: puhata. Ehk tasub aga nimetada, mille eest ma põgeneda tahtsin. Ma tahtsin, et ma ei sõltuks oma koolituskalendrist, ma ei tahtnud koolituste müümisega tegeleda ega juhtida kokku kuivanud meeskonda. Ma ei tahtnud kuulata end koolitustel rääkimas asju, mis olid mulle pähe kulunud, ega kuulata, kuidas osalejad annavad lihtsasti etteaimatavaid vastuseid küsimustele, mis ma neile esitasin. Ainuke asi, mis mind töö juures päriselt paelus, olid isikliku arengu koolitustel osalevate inimeste lood ja nende avastused, mille abil nad oma elu ja isiksuse varjatud või selgelt nähtavaid sõlmpunkte lahti harutasid.

Olin endaga sõlminud vaid ühe kindla kokkuleppe. Otsustasin, et vähemalt pool aastat või parem kui terve aasta ei tee ma ühtegi tasulist tööd. Selle teadmisega panin juuni keskel pärast viimast koolitust pillid kotti ja astusingi tööelust välja. Ma ei plaaninud seejuures ei ettevõtluse ega koolitajaametiga sugugi lõpparvet teha.

Kuna algas suvi, siis kulges elu esialgu üsna tavapärasel moel. Olin seni suved maakodus veetnud ja tegin seda ka tol 2014. aastal. Aeg jagunes võrdselt üksi olemise, pere ja sõprade vahel. Üksiolekut oli vist siiski kõige rohkem. Kogesin esimest korda pärast 20 aastat, mis  tunne  on  olla päris omaette. See meeldis mulle väga, mis siis, et ma ei osanud seda päris kogu aeg nautida, sest mõned üksindusehetked lõikasid teravalt hinge.

Sügisel kolisin linna tagasi. Nüüd oli olukord eriti kontrastne, sest lapsed läksid kooli ja teised «korralikud» inimesed tööle. Asusin oma elus korda looma. Imestasin, kui keerulise elu ma olin suutnud endale viimase 20 aastaga organiseerida. Lõin korda nii mateerias kui ka süsteemides. Kui tuttavad küsisid, millega ma aega sisustan, siis vastasin naerdes, et tegelen sokisahtlite korrastamisega. See oli muide tõsi. Olin korraga poissmees ja sain ja tahtsin esimest korda täiskasvanuelus sättida kodus kõik just nii, nagu ise heaks arvasin.

Käisin kolme kuuga läbi kõik kapid, riiulid, sahtlid ja nurgatagused, visates ära asju, mida ma ei vajanud; puhastades ja tuulutades seda, mida vaja, ning pannes asjad oma käe järgi korralikult tagasi. Tegin ka väikese remondi ja ostsin veidi uut mööblit, peamiselt raamaturiiuleid. Mu käte vahelt käis läbi iga viimane kui ese, mis koju oli ajapikku tekkinud. Sorteerisin ära reisikohvritäie vanu kirju, võtsin need ümbrikust välja ja panin süstematiseeritult nelja paksu kiirköitja vahele. Füüsilises maailmas korra loomine oli hämmastavalt põnev ja andis hulga uut, positiivset eluenergiat. Lisaks sellele konsolideerisin oma ettevõtted, panin kinni ebavajalikud pangaarved ja lõin elu korda ka mittemateriaalsetes sfäärides. Pean selle all silmas näiteks välja astumist organisatsioonidest, kuhu ma enam ei tahtnud kuuluda (nt ühe äriettevõtte nõukogu) või millega mind enam eriti miski ei sidunud (nt luterlik kogudus). Likvideerisin kõik niidiotsad, mis olid aastatega tekkinud ja tarbetult ripakile jäänud.

Sügise hakul olin sõbraga kolm nädalat Šveitsis Paracelsuse kliinikus keha uuenduskuuril. Seal ravitakse peamiselt haigeid, minul polnud aga viga midagi. Tegelikult valetan: olin kuu varem ühe vereproovi vastusest teada saanud, et mingite kasvajarakkude kontsentratsioon on üle normi. Kliinikus selgus õnneks, et vereproovivastuse näol oli tegu valehäirega. Kuigi läksin peamiselt sõbrale seltsiks, lasin siiski enda peal samuti kõik protseduurid ära teha. Šveitsist koju jõudes tundsin end sõna otseses mõttes kümme aastat nooremana. Mõne kuuga küll osa sellest mõjust kadus, kuid vähemalt pool jäi siiski alles.

Kokkuvõttes ei teinudki ma pool aastat välismaailma silmis mitte midagi asjalikku. Ego küll küsis vahel, kas see on tõesti okei, kui keegi mulle ei kirjuta ega helista; kui mind kusagile ei oodata; kui ma koolitusi ei tee ega saa seega kellelegi arveid välja kirjutada. Sellele vaatamata oli siiski suurema osa ajast mu näol totakas naeratus.