«Olime nii näljased, et lahjendasime toitu võimalikult rohke veega, et pikendada söömiselamust ja tekitada täiskõhutunnet»

Erling Kagge.

FOTO: Shutterstock

Loe katkendit Erling Kagge raamatust «Kõnni. Üks samm korraga». Norra seikleja ja kirglik matkaja Erling Kagge otsib kirjanduse, filosoofia ja isiklike rännakute kaudu vastuseid küsimusele, miks on iga samm oluline.

Kui Børge ja mina 58 ööpäeva põhja poole rühkisime, ei olnud meil kaasas lisavarustust, ainult 1253 grammi tööriistu. Parandasime ära kõik, mis tee peal katki läks. Minu suusasaapa tald lagunes. Murdsin purihamba. Üks mu villane kindapaar kulus läbi, aga nõelusin oma käpikuid õhtuti enne magamaheitmist suure hoolega. Kuigi sõrmed olid pakasest ja kuivast õhust lõhenenud, oli hea tunne, et suutsin põimida villast lõnga, kuni augud said kinni. Mitte ainult sellepärast, et oli rõõm teada, et mul on ka järgmiseks päevaks kindad, vaid sellepärastki, et oma asjade parandamine pakub rahuldust.

FOTO: Raamat

Menüü oli meil iga päev sama. Kui sa kannad kaasas kahe kuu sööki, siis tahad, et iga toidugramm annaks võimalikult palju kaloreid: kaerahelbed, rasv, šokolaad, rosinad, kuivatatud liha ja rinnapiimaasendaja. See viimane on eriti toitev. Algul ei olnud sel üldse hea maitse, aga iga mööduva päevaga, mida enam me väsisime, hakkas toit maitsema pisut paremini. Enne pärale jõudmist maitses kõik taevalikult. Lõpu poole olime nii näljased, et lahjendasime toitu võimalikult rohke veega, et pikendada söömiselamust ja tekitada täiskõhutunnet.

Selleks et Børge ei saaks suuremat portsjonit kui mina või vastupidi, sai üks meist ülesande portsjonid valmis jagada ja teine võis valida, kumba tahtis. «Kui nälg hakkab piinama, muutub jagamine ja portsjoni valimine peenikeseks teaduseks,» nagu ma seda tookord kirjeldasin.

Üsna põhjapooluse lähedal kukkus mul lühikese puhkepausi ajal rosin lumme. Rosinaid oli suurte käpikutega raske kotist kätte saada ja suhu pista, nii et üks pudenes maha. Veel raskem oli seda lumest kätte saada. Olin nii näljane ja tahtsin rosinat nii hirmsasti, et heitsin käpuli, langetasin pea, ajasin keele välja ja nilpsasin selle suhu. Õnnetunne selle üle, et mul on rosin suus, et ma saan seda keelel veeretada, seda aegamööda närida, meenutas mulle midagi, mida ma juba teadsin: peab oskama rõõmustada väikeste suutäite üle. Vähe maitseb hästi, vähem maitseb paremini.

Kui ma jõuan koju, tagasi tsivilisatsiooni rüppe, neelab argielu mu üllatavalt kiiresti alla. Rõõmud muutuvad keerukamaks, pole enam nii intensiivsed ja endastmõistetavad. Suured elamused, nagu olla täiskõhuga, soojas, saada magada ja kohata teisi inimesi, muutuvad kõigest mõne päevaga tavaliseks. Siis tahab küll küllale lisa. Püüan vahelduva eduga endiselt tunda rõõmu väikestest asjadest. Väärtustada seda, et olen kodus oma elutoas, kuulun oma koju, ja katsuda rõõmu tunda sellest, millest olen rännul puudust tundnud. Aga rosina nautimine tundub mõttetu, kui mul on neid köögisahtlis terve karp ja külmkapp on täis head-paremat.