Madeleine Albright hoiatas: fašism toitub ka arvamusest, nagu koheldaks teisi inimesi paremini, kui nad seda väärivad, aga mina ei saa sedagi, mida mulle võlgnetakse (3)

Liikumist ei muuda fašistlikuks ideoloogia, vaid valmisolek teha võidu saavutamiseks ja kuulekuse kindlustamiseks kõike vajalikku – kaasa arvatud jõu kasutamine ning teiste õiguste jalge alla tallamine.

Väärib meenutamist seegi, et fašism marsib harva dramaatiliselt lavale. Tavaliselt algab etteaste mõnest pealtnäha ilmetust tegelasest – Mussolini täistuubitud keldris, Hitler tänavanurgal –, kes astub esile alles dramaatiliste sündmuste hargnedes. Areng saab hoo sisse siis, kui avaneb tegutsemisvõimalus, aga ainult fašistid on valmis ründama. Just sellepärast areneb tagasihoidlik agressiivsus vastuseisu puudumisel jõuliseks siis, kui varem vaieldavaks peetuga lepitakse ning vastuväitjad lämmatatakse.

/---/

Üks haritud, kuid poliitikas väheteadlik sakslane, kes koges Kolmanda Reich’i tõusu, tunnistas:

Selle protsessi sees elades oli lausa võimatu seda märgata – palun mind uskuda ... Iga samm oli nii tagasihoidlik, nii tähtsusetu, nii hästi põhjendatud või mõnikord ka «kahetsetud», et siis, kui kogu protsessi ei jälgitud algusest; kui ei mõistetud, et ... kõik need «pisikesed abinõud», millest ükski «patriootlik sakslane» ei tohtinud keelduda, arenesid ühel päeval edasi, aga keegi ei näinud nende arengut, nagu põllumees ei näe homse viljapõllu erinevust tänasest ...

Ja siis ühel päeval, kui on juba liiga hilja, kui sa üldse neid tunnetasid, varisevad kõik sinu põhimõtted kokku. Enesepettuse koorem on kasvanud liiga raskeks, nii et mingi pisiseik, nagu minu puhul oli poisike, alles päris põngerjas, kes ütles «juudi siga», paiskab kõik ühe hoobiga põrmu, ja sa näed, et kõik, kõik on muutunud, täielikult muutunud sinu enda silme all.

Arvestades tõsiasja, et fašism süveneb samm-sammult, mitte üheainsa hiiglasliku hüppega, tuleb küsida, kas see üldse areneb Ameerikas piisavalt kaugele, enne kui see peatatakse?

/---/

Küsisin oma Georgetowni viimase kursuse üliõpilastelt: «Kas fašistlik liikumine leiaks endale Ühendriikides kindla toetuspinna?»

Üks noormees vastas kohe: «Jah, leiaks küll. Miks? Sest me oleme liiga kindlad selles, et nõnda ei juhtu.» Ta väitis, et ameeriklastes püsib liiga suur usk meie demokraatlike institutsioonide vastupidavusse ning me oleme liiga kaua eiranud neis süvenevat uuristust. Enda vastuhakuks mobiliseerimise asemel astume rõõmsalt edasi, lootes, et kõik lõpeb parimal viisil, kuni ühel hommikul, kui oleme silmad avanud ja kardinad kõrvale tõmmanud, leiame enda mingis poolfašistlikus riigis.

/---/

Minu üliõpilased osutavad muudelegi häirivatele arengutele. Fašism toitub sotsiaalsetest ja majandusmuredest, ka arvamusest, nagu koheldaks teisi inimesi paremini, kui nad seda väärivad, aga mina ei saa sedagi, mida mulle võlgnetakse. Tänapäeval tundub, et peaaegu igaühel on mingi mure: töötul terasesulatajal, madalapalgalisel kiirtoidumüüjal, kõrvuni võlgades üliõpilasel, valitsuse ettekirjutustest ahistatud ärimehel, liiga kaua arstile pääsemist ootaval sõjaveteranil, fundamentalistil, kellel arvates on puhkenud jõuludevastane sõda; professionaalil, kelle tõusu takistab pead nühkiv klaaslagi; Wall Streeti maakleril, keda tema arvates ebaõiglaselt laimatakse; rahahail, kes leiab, et talle on määratud liiga kõrged maksud.

Kriitilise mõtlemise asemel otsime inimesi, kes jagavad meie arvamusi ning kes õhutavad meid naeruvääristama nende ideid, kelle veendumused ja väljavaated on vastuolus meie omadega.

Ilmselt on isiklikud kurtmised – olgu need siis õigustatud või mitte – olnud inimesele omased juba ajast, kui Kain otsustas kadeduse venna peal välja valada. Praegu aga süvendab muret seegi, et puudub tõhus viha leevendamise mehhanism. Nagu eespool kirjeldatud, kaldume kõik elama meediaaja infomullides, mis süvendavad meie kibestumust, selle asemel et vaadelda raskeid küsimusi paljudest eri külgedest. Kriitilise mõtlemise asemel otsime inimesi, kes jagavad meie arvamusi ning kes õhutavad meid naeruvääristama nende ideid, kelle veendumused ja väljavaated on vastuolus meie omadega. Paljudel tasanditel on põlgusest saanud Ühendriikide poliitikat määrav iseloomulik tunnus. See summutab meie soovi kuulata, mida teistel on öelda, me ei taha neid isegi ära kuulata. Nõnda takistatakse õppimisprotsessi ja kujundatakse vastuvõtlik publik demagoogidele, kes teavad, kuidas koondada solvatute erisuguseid gruppe õigustatud opositsiooniks kõigi teiste vastu.

/---/

Kui üldisemalt võtta, siis kardan, et meil kaob side ideaalidega, mis on meid kaua innustanud ja ühendanud. Kui me naeramegi, siis pigem üksteise üle kui koos kõigiga. Kõneteemade loetelu, millest tuleks hoiduda, kui me ei soovi oma perekonna- või ülikoolielu rikkuda, muutub üha pikemaks. Me ei esita lihtsalt vastuväiteid, me imestame, et teised võivad nii enesekindlalt valesti arvata. Me näime elavat samas riigis, kuid hoopis eri tähesüsteemides – ning enamik meist ei malda nendevahelist ruumi uurida. See nõrgendab meid ja tegelikult muudab haavatavaks.