Kolm kirjanikku, kellele ei meeldi oma teosest tehtud film
/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
11. märts 2019, 11:56
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/03/11/11857016t1h0807.jpg)
Mõned autorid püüavad oma romaanide ekraniseeringute puhul võimalikult palju kaasa rääkida, sest siis on kindel, et lõpptulemus kukub õigesti välja. Film on aga ühislooming – see on hoopis midagi muud võrreldes ühe inimese kindla nägemusega mingist loost ja selle tegelastest. Kui teised oma sõna sekka ütlevad ja loo kujunemist mõjutavad, võib kirjanikule tulemus päris šokeerivalt mõjuda. Nõnda on see korduvalt juhtunudki.
Suurte filmiprojektide õnnestumiseks on vaja head koostööd. Paraku on ajalugu näidanud, et isegi kui autorile on antud produktsiooni juures sõnaõigust, ei tähenda see tingimata, et ta oma teosest tehtud filmiga lõpuks rahule jääb. Bookster toob kolm näidet kirjanikest, kellele enda raamatust valminud film ei meeldi.
Roald Dahl «Charlie ja šokolaadivabrik»
Roald Dahli lasteraamatust «Charlie ja šokolaadivabrik» tehti 1971. aastal muusikal «Willy Wonka ja šokolaadivabrik». Kuigi filmi lõpptiitrites on Roald Dahl märgitud stsenaristiks koos David Seltzeriga, ütles Dahl end tegelikult filmist lahti.
Yahoo Movies kirjutas, et Dahl tegi filmitootjaga väga kehva lepingu, andes Warner Brosile pea kõik õigused teha, mis iganes muutuseid soovivad. Selle tulemusena kirjutas Seltzer stsenaariumi osaliselt ümber ja rikkus Dahli väga olulist reeglit – ta andis laulud ka teistele tegelastele peale Oompa Loompade.
Kuigi lastele meeldis film väga, olevat kirjanik seda suisa vihanud. Dahli hea sõber Donald Sturrock avaldas, et Dahli meelest oli üks juurde kirjutatud laul «liiga imal ja sentimentaalne.»
Paul Rudnick «Nunnad hoos»
Filmi «Nunnad hoos» peaosas näitleb Whoopi Goldberg, kes kehastab maffia eest põgenevat lauljat, kes otsib kloostrist pelgupaika. Filmt ilmus 1992. aastal, kuid kirjanik Paul Rudnick kirjutas selle juba 1987. aastal, proovides kätt stsenaristina.
2009. aastal ilmus väljaandes The New Yorker artikkel, milles kirjutati, et Paul Rudnick soovis filmi peaosas näha näitlejat Bette Midlerit. Disney ostis filmi õigused, kuid Midler loobus rollist ja stsenaarium kirjutati üha uuesti ja uuesti ümber.
Paul Rudnick on öelnud, et see, mis lõpuks filmilinale jõudis, ei ole enam tema töö ning seetõttu ei saa ta ka filmi eest kosta. Kuigi Rdnick ei öelnud otseselt, et film oleks halb, ei öelnud ta selle kohta ka midagi head ja tunnistas, et ta ei ole suutnud seda kunagi vaadata.
Bret Easton Ellis «Informaatorid»
Bret Easton Ellise romaanist «Ameerika psühhopaat» tehti samanimeline film, mis osutus väga populaarseks. Kuigi kirjanik on avalikult arvamust avaldanud, et tema meelest ei ole võimalik seda lugu filmina edasi anda, ei ole tal ka filmi vastu otseselt midagi. Samuti ei häiri teda romaani põhjal tehtud muusikal. Kirjanikku on aga jäänud närima lühijuttude kogumiku «Informaatorid» põhjal tehtud film, mida ta koostöös stsenaristide meeskonnaga valmistas ette kolm aastat.
Filmis pidid näitlema tuntud staarid ja sellest pidi tulema midagi erilist. Stsenarist Nicholas Jarecki vahetati aga välja, film tehti ümber ja sellest jäeti välja Ellisele väga olulised tegelased. Lõpuks ei tehtud valminud filmile isegi eriti reklaami.
«Seal oli asju, mis ma ära tundsin, ja väga palju sellist, mis läks minust mööda,» kommenteeris toona kirjanik oma lühijuttude ekraniseeringut. «Aga see on režissööri nägemus stsenaariumist ja nii see lihtsalt on.»