Urmas Vadi tunnistab ausalt üles: olen isegi šovinistist kirjanikutossakas

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kirjanik Urmas Vadi.
Kirjanik Urmas Vadi. Foto: Kristjan Teedema / Postimees

Kirjanik Urmas Vadi tunneb end naissoo ees veidi süüdi, mistõttu teeb naistepäeva puhul kõikidele naistele kingituse. Oma kirjas selgitab ta lähemalt, miks sellisele mõttele tuli.

Mulle väga meeldivad naised! Muidugi mu oma abikaasa, mu oma tütar, mu oma ema, aga mul on ka palju naistest sõpru ja mõttekaaslasi. Tihti leian ma end seltskonnas vestlemas pigem naiste kui meestega. (Mäletan kunagi aastate eest üht reisi Marimaale, olime koos Hasso Krulli ja Kauksi Üllega ühe kohaliku kunstniku vanemate juures Mari külakeses. Seal oli kombeks, et naised istusid tagatoas ja mehed olid õues trepil ja rüüpasid suurest purgist puskarit. Ühel hetkel ma ei jõudnud enam juua ja läksin tuppa naiste seltskonda. Ilmselt nii kohalike meeste kui naiste silmis kandsin end sel hetkel maha. Hasso pidas aga kenasti vastu, kuid see-eest oksendas järgmisel hommikul kartulimaa otsas.)

Aga kas see tähendab, et ma oleksin oma ema piisavalt aidanud, kui ta tuli bussiga koju, mõlema käe otsas peaaegu vastu maad vajunud kilekotid toidukraamiga? (Kas mäletate veel piimapudeleid, hapukoore- ja majoneesipurke? Huh, need kaalusid tonne!) Kas mul on olnud piisavalt häid ja ilusaid sõnu oma naise ja tütre jaoks? Kas ma olen oma raamatutes kirjutanud piisavalt naistest, loonud oma näidendites huvitavaid ja uhkeid naisrolle? Vastus on: ei!

Ma olen alati küll veidi põlglikult lugenud neid raamatuid, vaadanud neid lavastusi, kus laiutavad keskealised mehed, ajavad olulist juttu, arutavad maailma küsimusi, aga naised on kusagil lavasügavuses ja nende roll on täita lava oma iluga. Aga kui ma vaatan päris ausalt enda sisse, siis ma olen ise samasugune šovinistist kirjanikutossakas. Paradoksaalne on aga see, et kohtudes oma lugejatega, nähes teatrisaalis publikut, on need minu lugejad just naised! 

Alustades romaani «Neverland» kirjutamist võtsin ma vastu otsuse, et seal peab olema 50 protsenti naisi ja 50 protsenti mehi. Ja sellepärast lahutame me naistepäeva nädalal Apollo raamatupoodides 50 protsenti hinnast, et kõik naised tunneks end kaunite ja hoitutena. See kehtib kõikide naiste jaoks ja ka meeste jaoks, kes kingivad selle raamatu enda naisele, tütrele, emale või loevad seda enne magamaminekut ette oma kallimale.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles