Raamatuarvustus. Väike kuri armas Muhu

Õnneks ununesid need esimeste lehekülgede juures ega tulnud tagasi kogu selle öösse veninud õhtu jooksul, mis mul raamatu läbilugemiseks kulus, sest põnev oli - ja kas see pole mitte üks peamine hea raamatu tunnus?!

Katrin Pautsi «Minu Muhumaa» pole küll kindlasti helge suveparadiisi lugu, mida ehk helekollase kaane tagant oodata võiks, pigem väga temalik sünge krimkahõnguline teos tumedatest allhoovustest särava pinna all. Erinevaid kihte on siin hulgim - viited «Libahundile», enda teistsugusena tundmise ja koolikiusamise lood, sekka kohalikku mitteametlikku kirjandusajalugu (selle eest eraldi tänud, muidu ma ehk polekski teada saanud andekast ja üliproduktiivsest Vassili Randmetsast ning hiljem vanaemaga rääkides, et ta ka minu sugulane oli!) ning kõikehõlmavat armastust selle maalapi vastu.

«Minu»-sarja raamatud pakuvadki ühe inimese lugu ühest kohast ja on ilmselt üsna loomulik, et seda lugedes ujuvad sinna kõrvale igaühe oma assotsiatsioonid ja tunded seoses selle kohaga. Minul ka - ma mõtlesin pärast pool ööd ja mitu päeva takkapihta sellele, kuidas ma olen ennast alati Muhus omana tundnud. Ehkki ma pole seal sündinud ega pole seda ka mu ema, aga mu vanavanaema ja tema kahe tütre pärand on nii tugev. Kanged Muhu naised, tänu kellele mind ootasid juba väikese tüdrukuna igas mõõdus Muhu rahvariiete komplektid. Hapurokk ja õllesupp (jäle Muhu magustoit, mida Katrini raamatus polnudki) olid lapsepõlve algul loomulik ja hiljem naljakas osa.

Aga ma mõtlesin lugedes ka sellele, et ilmselt enamikul meist on kuskil lisaks nendele kohtadele, kus me oleme täielikult omad, armastatud ja aktsepteeritud, ka mõned raskemad kohad. Minu paar süngemat koolitalve möödusid Tallinnas, nii et pole siis ime, et minu Muhu oli helge paik - arvatavasti igaüks tunneks end hästi kohas, kus on vabadus keset lummavaid loodusvaateid päevad läbi teha seda, mida hing ihaldab, raamatuid lugeda ja sõpradega ringi lipata.

Raamatust kumavat Muhu tugevat kogukonnatunnet, pidevat küla pilgu all olemist, mis hoidis ja samas ka piiras, tajusin ma küll juba lapsena. Mõned küsimused tulid hiljem ja neid lünki täitis see raamat hästi - ma taipasin alles hiljuti, et olen küüditamislugusid vaid raamatutest lugenud. Küsisin vanaemalt, kuidas meilt, suurest talust, kedagi ei viidud. Ta arvas, et kuna meil polnud palgalisi sulaseid-abilisi, siis seetõttu, aga «Minu Muhumaa» andis aimu, et muhulastel läkski paremini, sest see mees, kelle portfellis olid küüditatavate nimed, hukkus täpselt sobival ööl ja nimekirjad kadusid.

«Minu Muhumaa» helgeim osa on autori puhas armastus Muhu heinamaade ja vaadete vastu, koha vastu. See on midagi väga eestlaslikku, millest ka Valdur Mikita on palju kirjutanud - eriline suhe just kohtade ja loodusega, olgu siis seal elavad kaasinimesed millised tahes.

Ja ehkki selles raamatus on kibestumist ja valu, loodan ma, et kuskil on ka andestus ja lunastus kas või tänu sellele, kelleks need on autori vorminud. Kangeks Muhu naiseks ja suurepäraseks kirjanikuks.